Eremiit

Käisin üle pika aja väljas pidevalt kulgevast ajukarusellist töö-kodu-töö-trenn-kodu. Istusime elutoas - meid oli viis - ja vaatasime aju puhata lastes teleprogrammi populaarsest laulusaatest, sõime suupisteid ja tarbisime klaas-kaks kangemat ning ajasime juttu maast ja ilmast. Õnneks ilmast oli juttu vähe.

Õhtu kujunes meeleolukalt ning aeg kadus nii, et justkui silmapilguga oli viisakas teise kodu vabastada üleliigsest ballastist ning oma urgu pugeda. Rippusime Kadiga trollikäepidemetel - jõudsime hädavaevu selle õhtu viimasele avalikule transpordile - nagu nöörile kuivama pandud kaltsunukud ja ja jätkasime poolelijäänud vestlust, mille Timo ja Tiiu koduukse kinnikukkumine pooleks lõikas.
Kadi jutustas peale äsjavahitud saateosaliste üle ilkumise lõpule jõudmist oma perekonnast ja tööst. Nagu külaski, olin mina peamiselt  vakka, sest mul ei olnud ühtegi tarka sõna lisaks öelda - elasin siiamaani üksi, nagu juba mainitud ja ei ole väga väljaskäija tüüp ning üritasin kuidagi oma tšellohelidega orkestrisse sobida nii, et mind lahti ei lastaks, sest siis... siis peaksin pappkasti ja mõned paksema okkakihiga kuuseoksad muretsema. Kähku!

Kadi on naisena siiani üsnagi ahvatlev, kuid sellest polnud enam muud tolku kui peale vahtida ja mõelda. Ma jäin selle asjaga täiesti lootusetult hiljaks ning järgmist bussi ega rongi ei tule iialgi. Ning, mind tabas esimene mõte, mina tema kahe lapse eest küll ei kavatse maksma hakata. Elu on selline. Vaatamata oma kidurale väljanägemisele olen siiski üsnagi vanamoodsate isaste mõttemaailmaga. Mõnda vastassoolist subjekti on see tõik üllatanud, Kadit kunagi ammu sealhulgas, kuid aeg silub veejoana kivimineraali lõikavad otsad lusiklamedaks ning ta on sellega peaaegu, et leppinud.

Huvitav, kas tema mees on selline möku või? Minule pole toda lasteisa veel näidatud. Timole, Tarmole ja Tiiule raudselt on. Võib-olla sai lapsed hoopis mingi Kongo neegriga, kes ta pärast lõbutsemist maha jättis ja nüüd häbeneb naine silmad peast ning kirjutab iga kuu meediasse artikleid, kuidas eestlased on ebasallivad ja üleüldse me üks vastik ja kade rahvas. Kuid siis oleks vähemalt Tarmo midagi poetanud. Ta ei ole kunagi olnud suurem saladuste hoidja.

Tegelikult vahet ju ei ole, Kadi on nagunii kaotatud varandus ja mis läinud, see läinud.

"Miks sulle siis... abikaasa järel ei tulnud täna?" otsustasin täie auruga lajatada. Tegelikult oli see mõtlematu purtsatus, mis aju ja lihaste koostööl äkktoodetud sai. Kadi vaatas mulle pisut pahameelt ilmutava pilguga otsa, otse minu kahte uduhalli silma ning sõnas rahulikul toonil:

"Tal võeti load ära."

Perse, mõtlesin ma, mulle oleks sobinud, et tal üldse autot ei oleks ning oleks samasugune vastuvoolulaskja nagu mina. Samasugune mõttetu mees keset ülimat ideekust ja vaimset multiorgasmi. Minu tõde on see, et mul ei ole nii palju vaba raha, et korralikku masinat ülal pidada ning mingi parsaga, mida peab iga kuu parandama (ja mida ma ei oska omal käel), lihtsalt ei sõida ja kogu lugu.

"Jäi juba mitmendat korda kiiruse ületamisega vahele ja viimasel korral olid promillid samuti sees," seletas naine avameelselt. "Nüüd vähemalt ei hakanud pärast seda jampsi ajama, et ega load sõida."

Võib öelda, et ma olin hämmastunud, seega minu kõneaparaat suutis toota vaid lühidalt: "Ah nii."

"Eks ta nii ole," kostis Kadi murenoodil. "Muidugi ma sain aru üsna pea, mis mehega ma kokku elama hakkasin, aga tead, ole hea ja ära sellest teistele räägi, eks?"

Mulle meeldivad paluvad naised, neil on sellised ilusad silmad.

"Okei, olen vait," lubasin ma ja teadsin kohe, et ma ei suuda saladust vähemalt Tarmo eest pidada. Ja Tarmo, Tarmo on tuntud nuuskur, seega sedasorti infosula paneks lumekamaka veerema nii, et lõpuks sajaks taevast jäämeteoriite ja paotuksid kõik isiklikud salaväravad, mis seni hoolikalt väljaspoolse ohu eest kaitstud olid.

Või et Kadi elab kokku ja sai lapsed paandunud roolijoodikuga. See on huvitav. Nii mõnus naine ja vaatab sellist prügi.

"Ma ei viitsi sellest pikalt rääkida," ütles Kadi, "aga mõnikord on liiga hilja, et rattaid teistpidi pöörlema sundida."

Ilmselge, mõtlesin ma, jäi lihtsalt kärme käima peale ja siis ebamugav asju ajada. Kuid milleks see teine, kolmeaastase vahega laps?

"Okei," vastasin ma.

Lahkusime Kadiga sõbralikult emmates ning ma tundsin tema kehasoojust, tarbisin, imasin seda, sest ees ootas tühi tuba ja kehastusin järgmisteks elutundideks eremiidiks kõrbes. Hea meelega oleks seda teise hingava keha energiat tarbinud homse hommikuni välja, kuid mis pole minu, see pole minu. Pealegi ei ole ta minust kunagi huvitatud olnud. Vähemalt nii ma olen aru saanud. Üks jaanipäev veits vindisena proovisin ja viimaseks korraks see jäi. Ehk oleks veel pidanud õnne narritama, tärginguid loopima, kuid loobusin. Mõnele naisele meeldib, kui neid armastuseks "sundida", käies pikalt pinda, kulutades kingataldu, aega ja tahtmist ning otse loomulikult kergendada tengelpunga, kuid Kadi ei tundunud kuidagi sedasorti. Või siis lihtsalt minusugune jobukakk on talle romantilises plaanis vastuvõetamatu. Täiesti reaalne.

Kogu see külaskäik suurendas mu üksindustunnet niivõrd, et mõtlesin vaatamata hilisele õhtutunnile kontorisse helistada, et võtan haiguspäeva ning lamaksin terve päev diivanil, sööksin ja vahiksin ideetut telekasti oma hiilguses.
Kuigi näib, et lahe naine nagu Kadi on sattunud idioodi ja parmu otsa, olen siiski tema peale natukene kade, sest minul on vaid mu taevasse kõrguvad liivamäed, nahka kehalt kõrvetav päikeseketas ning oaasi ei paista silmapiiril ega isegi minu kiduras fantaasias.
Seal on hetkel vaid mingid jaapani tüdrukud tegemas kiiksuga pornofilmi.