Duubel

"Miks paganama päralt tuleb üks hea film ära rikkuda mingisuguste labaste inimsuhtetega, ma ei mõista," oli Bert pettunud ning saatis televiisoripuldi teise toa nurka sellise hooga, et kaks väikest AAAd tema poole otsekui kaks eksinud kutsikat jooksid.

"Kõik ei ole sisusugused asotsiaalsed perverdid, kes tahavad vaid veristamist ja tõsist temaatikat nautida," irvitas Gert ja avas sigareti süütamise saatel vasaku aknapoole. "Oli ju muidu päris talutav tükk ju?"

"Vaevalt talutav. Mulle ei meeldi kui hakatase kõike, absoluutselt kõike kommertsiks keerama, et keegi murelik pereema südarit ei saaks ning tal oleks nii tore mõelda, et vaatamata sellele, et too tüüp seal, kes tiinekaid maha nottis, on sügaval sisimas hea tore pereisa ning tal on nii kenad sinised silmad."

"Kes maksab, tellib muusika, tead ju seda."

"Mina samuti maksan!"

"Liiga vähe."

"Iga kuu tõmmatakse hea protsent sotsmaksu peale kõige maha ja arstiabi peab mitu kuud järjekorras ootama."

"Nüüd sa räägid küll nagu kibestunud vanamutt."

"Võib-olla ma olengi. Vanamutt. Selline tige ja kibestunud ning tunnen end totaalselt ebaolulisena, kuid ära kuidagi ei sure ja kätt enda külge panna oleks juba narr, kui kaheksakümne kuueseks elatud."

"Jah, seda küll," kostis Gert ja heitis hõõguva suitsuotsa aknast alla.

"Sa oled ikka sitapea küll," lõristas Bert.

"Oot, mis mõttes nüüd?"

"Mitu korda ma olen sulle pidanud rääkima, et ei viska jama aknast alla. Keegi juba pani mulle kirja postkasti üks nädal selle asja pärast. Minumeelest on see tobe vana kõrvalkorterist oma lollaka krantsiga."

"Kuule ma lugesin jah."

"Kuidas?"

"Võtsin ja lugesin."

"Oota nüüd... Sina lugesid minu kirja minu juures, minu toas. Millal? Ma ei ole sind ju ammu külla kutsunud? Kuidas sa sisse said mu tuppa?" muutus Bert hüsteeriliseks ja hakkas mööda tuba edasi-tagasi sammuma.

"Rahune maha nüüd," kostis Gert. "Ütleme siis nii, et mul on oma allikad."

"Jaa-jaa, pane aga tihedalt jahu edasi."

Teade, mis oli Berdi postkasti libistatud, sisaldas järgmist teksti. Teksti, mille oli oma isiklikus arvutis profaanselt kahe näpuotsaga sisse toksinud ja oma printerist väljutanud kolmanda korruse korteri number kaheksa (Bert paiknes eluruumis number seitse) püsielanik Meinhard Pull, pensionipõlve ootav ehitusinsener, kes tundis võib-olla liiga sügavat huvi lõhkeseadeldiste ja vandenõuteooriate vastu ja on olnud ligi kolmkümmend aastat abielus ning tiksub edasi, valmistades selle aja jooksul tavapärased kaks maailmakodanikku, kes olid ammu pesast välja lennanud ja moodustasid oma pesakondi.

"Hea naaber!

Juba mitmendat korda reostate te peamiselt reede õhtuti kogu heameelega meie ühistu ümbrust sigaretikonidega, mille te aknast alla heidate. Kas te tuhatoosi ei oska kasutada? Võib-olla on teil vastavat instruktaaži tarvis? Kui vaja, siis muretseme.
Oleme teienimelist muret korduvalt ühistu koosolekutel, kuhu teil ei ole olnud kavatsust ilmuda, arutanud. Tõsiselt arutanud.

Kui lagastamise elab veel kuidagi üle, kuna meil on ühistu poolt palgatud väga pädev puhastusteenistuja, siis teie pidev monoloog kella kuuest õhtul umbes kella kaheksani on muutunud rohkemgi, kui häirivaks - väljakannamatuks. Peale kasutusjuhendi vajate, näib, ka professionaalset hingeabi. Võimalik, et olete juba vastavate tohtrite hoole all, kuid ilmselge on, et medikamendid, mis teile välja kirjutatakse, ei mõju. Vahetage palun spetsialisti! See omaette valjult rääkimine hääletoone muutes häirib tõsiselt mind, minu haiget abikaasat ja veel põduramat koera, mõistate?! Minuteada ei ole te näitleja, et peaksite tekste omapäi pähe õppima.

Olge hoiatatud, hea naaber. Edaspidiste probleemide korral pöördun vastavate instantside poole. Jah, ma mõtlen politseid ja nii edasi. Olge hoiatatud!!!

Ootel lugupidamisega,

Murelik naaber"