Rambivalgusetu

 
"Ma ju ütlesin sulle, et pane see sirm siia, mitte sinna!"

"Ära karju, pagan võtaks!" röökas Pind ja lohistas sirmi meelega mööda maad nii, et see ebameeldivalt krigises, loodetavasti sel korral õigesse kohta.

"Okei, nii on parem," kostis lavakujundaja Albel rahulolevalt. "Võib-olla mingi kümme senti vasakule natukene, siis on ideaalne."

"Kas ma toon mõõdulindi?" päris Pind irooniliselt, kuid Albel oma tööhoos ei teinud seda märkamagi.

"Mis sa ütlesid?" küsis ta.

"Et kas ikka viis sentimeetrit vasakule?"

"Just, jah, nii oleks suurepärane."

Kord ühel jõulupeol, kui enamus lavarahvast oli end kas sõgedaks või liialt sõbralikuks mekkinud, kõrgus Pinna ligi kahemeetrine kõikuv kuju laua kohale, kus istus Albel koos teatri direktori, sekretäri ja pealavastaja ning paari populaarseima etlejaga.

Pind haaras lühikest kasvu Albelil rinnust kinni ning heitis ta tansupõrandale, kus parajasti romantilisemad helilained südameid pehmendasid. Mõni käsi langes naisterahva pihalt tagaosale, mõni sõrm keerutas lokkides, mõni silitas püksikumerust.

Albel oli üllatusest kõnevõimetu, sest tavapäraselt oleks tal isegi kukumise pealt paar krõbedat sõna öelda. Mingi lollivõitu olemisega lavapoiss tuleb temale käsi külge panema! Ennekuulmatu! Nõukogude ajal sai Albel lausa kaks ordenit sotsialistliku kunsti tubli edendamise eest.

Lavakujundaja õnneks reageerisid kiirreageerimisjõud õigeaegselt ning rahvakunstniku näkku jõudis vaid üks hoop, mis siiski korraliku sinika silma alla tekitas ning mõneks ajaks silmalaud justkui armastajad embuses omavahel kindlalt kinni lukustas.

Vaatamata Albeli pingutustele ei lastud lavamees Pinda töölt lahti, vaid tehti äärmiselt range noomitus. Pind lubas end kokku võtta, kuid need olid vaid sõnad, mis olid vajalikud leiva lauale asetamise jätkusuutlikuse tagamiseks.
See, et Albel omal ajal peamine pealekaebaja ja ametkonna kaasakiitja oli, Pinnale esimesena vastik ei tundunudki. Juba selle vanamehe näomiimikas oli midagi sellist, mis ta vastikusest võdisema pani. Ja muidugi see ülinoobel suhtumine, mis oli Albelile tema pikaaegse teenistuse eest lubatud. Lisaks olid tal siiani ministeeriumis tutvused, sest keegi sealt amentike tihedast massist oli kellegi samasuguse lipitseja poeg või tütar või onu või mis iganes sugulane.

Ehe värdjas, sõnas Pind kord suitsu tehes, kui Poolast saabunud dekoratsioonid olid veoautokastist maha tõstetud. Etenduse publikuhuvi oli kesine, Albel jõi nädal aega ja tööle oma nägu ei näidanud. Pind ohkas kergendusest.

Peamine põhjus ebasümpaatiaks oli hoopis mujal. Reaalne, et Albel ise seda ei mäletagi oma hiilguses, kuid kord ühe teatrikooli vastuvõtukomisjoni ees seisis üks pikka kasvu ja tüsedusele kalduv poiss, nii äsja keskkooli lõpetanud eas.

"Kõik on nagu enam-vähem, aga kujuta ette, et sa oled tamm," ütles üks eksamineerijatest. Naine, keda enam lavalauad ei kanna. Mitte et ta oleks tüse või ebaandekas - ta otsustas hakata pereemaks, sest leidis välismaise odööriga mehe, kelle rahakottki polnud teab mis kiitsakas.

"Puud mõtlete, jah?" päris poiss igaks juhuks üle.

"Ei, tead, Ameerikat mõtlen," lasi diiva laisalt üle huulte. "Tee nüüd tamme, tammepuud!"

Eksaminandi esimene mõte oli, et nad vist tahavad mu üle siin lolli nalja teha või midagi, kuid ta lükkas endale sellise puuõõtsu sisse, et diiva laisast pilgust sai terav ning detailideni jälgiv. Poiss oli vaatamata oma jändriku ja pisut kohltlasele olemusele ülimalt painduv ja miimid ekspressiivsed.

Pärast kümme minutit järjest erineva tugevusega tuulte ja vihmade käes väänduvast tammeimitatsioonist kukkus näitlejaks prügija väsinult istukile, higi otsaeest särgikraesse voolamas.

"Hästi, noormees, hästi," kostis teine eksamineerija, tuntud endine rahvakunstnik, lavameister ja samas briljantne lavastaja. "Aga sellise debiilse näoga küll rambivalgusesse asja ei ole."