S90

Robi ühendas Radiotehnika kõlarid S90 Estonia võimenduse järgi ning vajutas punase täpikesega käivitusnuppu.
"Et sulab alati, esimene lumi alati," lõõritas tümakamatsu saatel Estini-nimeline naine.
"Sa püüa, kuidas tahad, ikka kaob sul käeäeäeest!"
Aeg kihutab kiirelt nagu steroidne rallimasin järskude sirgete kurvidega mustaval rajal ning enne kui jõuad silmagi pilgutada, on dressipükste perse kandadeni langenud ning enam ei kutsu kohe kuidagi õhtune korralik pesu ja hommikune lõugaveristav habemeajamine. Kõik on ju juba tehtud. Nii lihtne see oligi! See elu, mis kadus nagu üheöö suhe eelseisvasse argipäeva.

"Vot see on mats!" rõõmustas Robi. Mis minulgi üle jäi, noogutasin ja raputasin muusika taktis lakka kaasa. "Pull mõelda, et ta laulab mingist talvest või kurat teab millest ja meil on siin peaaegu, et paganama suvi ukse taga."
"Suitsu tahad?" pärisin sõbra käest.
"Mutt lööb mul kerad kurku kui toas tobi teen!" hüüatas ta naljatlevalt. "Tee aken lahti, kui tahad vähki toita, mul isu ei ole."
Suundusin õueavasse ja hingasin enne tõrvapõlemissuitsu annuse keskpäevast kolmapäevapäikest, seda radioaktiivselt kiirgavat, täis D vitamiini ja nahavähki. Öösel oli vihma tulnud kui oavarrest, nii et tänane oli värske ja kosutav - lausa kahju oli ennast tubakaga rikkuda. Aga kuna mul oli iseendast peaaegu ükskõik, otsustasin, et elame vaid korra ja tegelikult liiga üürikeselt. Kõik kadus aegamisi, keegivõeti ka enneaegselt elurajalt maha nagu liikluspolitseinik kiiruseületaja, kuid meie, mina ja Robi, meil polnud aega ja vajadust eksistentsi üle oma pead murda.

Taamal, kui pilk suunata kahe vahtrapuu vahelt alevi südame suunas, asus Raina maja, klassikalise punase katusega. Pistsin sigaretipaki dressipluusi taskusse tagasi ning puurisin oma pikksilmad kaugusesse, lootes näha seal teda, Railit, keda õnnestus vähe joogise peaga kord suudelda. Tüdruk vastu väga ei punninudki, ju siis ikka meeldisin talle. Nii räägiti. Kõik pasundasid sellest, aga mina ei uskunud, sest ausalt öeldes on mul keeruline teist sugupoolt usaldada. Sügavad teemad, kaevu põhjas kusagil settimas. Lapsepõlv ja ema eeskuju ning mis kõik muu. Mõnel muul ajastul oleksin kusagile diivanile istuma pandud ja prillitatud tüüp küsiks minu käest, kui tihti ma end sealt altpoolt puudutan ja kas mu onu mind sülle võttes natukene ulakalt näppis ning kust täpsemalt.

Olgu tõe huvides öeldud, et mul ei ole onusid, kõik puha tanted ning nende abikaasad või armukesed või kõik kaks koos olid alati mõnusad tüübid, mitte mingid värdjad perverdid.
Raili aga ei kostnud otse sõnagi, et ma talle sümpaatne oleksin. Musitada lasi ning käsi käis ka särgi all, kuid tõrjumist kui sellist ma ei tajunud. Ehk olin ka natukene liiga vindine, aga nii tohm ma ka ei ole, et ei taipaks, kui teisel ebameeldiv on.
Võin ju veidi metsa poole olla, aga lausvärd ma ei ole kunagi olnud. Erinevalt mõnedest. Isegi Robi keeras vahel täitsa segi, aga muidu täiesti lahe sell. Sitapäid ma oma sõbraks ei peaks.
Raili maja ees käis vilgas tegevus, silm seletas mitmeid kujusid, nii mehi kui naisi, nii poisiraiskasid kui plikatirtse. Rainal oli suur pere, tema vanuselt teine. Raivo, kõige vanem vend, ajas mulle natukene hirmu palitu hõlma alla ning mõtlesin päris tõsiselt mingi hea raudlati endale muretseda, kui Rainaga vähe füüsilist sai proovitud. Pagan teda teab, jutud küla peal käisid tema tegevustest siin ja seal ning metsavarastega oli mõned suhted ja...
Raivo, Raili, Reelika, Rivo, Rasmus, Rita - kõik laste nimed R tähega, kujutad sa ette!
Minu nimi on Taavo ja mul on vanem õde Tuuliki - samuti samatähelised nimed.
Isa Toomas ja ema Tiina, mõlemad klassikalised kodumaised nimed.
Kurat neil vanematel ikka peas tiirleb!
Kui meie peaksime Railiga paari jääma ja lapsed tegema, siis paneksin neile nimedeks Mart ja Anu, nagu Raili lemmikus lasteraamatus. Ta sonis midagi, kuidas ema seda talle põnnina ikka ette luges.
 
Minu ema ei lugenud mulle midagi peale epistli, et mina olin süüdi, et isa kodust plehku pistis. Väga ei usu, et mina kui sel hetkel mööda põrandaid roomav ilastav olend oleksin suutnud seda suurt vuntsidega mehemürakat kuidagi veenda meid maha jätma. Ja mis paganama päralt oleksin ma pidanud seda tegema? Isegi imikul oleks nii palju oidu, et taibata, et lapsel on vaja nii isa kui ema. Ema ehk hetkel rohkem, aga küll tuleb see teine loom ka üsna pea pilti.
Seepärast oligi mul keeruline leida normaalset mees-eeskuju, kes ei oleks parm ega pätt ega kõike ühes. Mul oli Robi, mees, kes oli sinnapoole teel. Sirgelt ja otsejoones, kuigi kõik polnud veel kadunud. Oli vaja seda saatuslikku lüket, mida eeldatavasti tema elus ette ei tule ning üsna pea kukuvad rauast väravad tema selja taga kinni.
Loodan, et ta mind kaasa ei haara nagu uppuja heas usus päästjat.
Mina ei ole kellegi abistaja, oleme nüüd korrektsed!
Mõnikord kaebas ka mu emake, et elektriarve on liiga kõrge ja ta peab vanaisa käest laenu võtma. Ja kes selles kõiges süüdi on, arvake ise... Aimate juba? Pole ju keeruline?
Muidugi esmaselt mina ja siis kadunud Toomas, Toomas Teder, mitte Nipernaadi, kuigi palju vahet ei oleks.
Küla peal räägitakse, et Toomas olla nüüd pealinna, Tallinna mees ning ontlik pereisa kolmele lapsele. Mina pole talle siiani huvi pakkunud.
Oma viga, ise teab, millest ilma jääb! Pealegi, tal nüüd oma õiged, need tähtsad jubinad kodus olemas ja mingi lihtsa kepi vili kusagil maakolkas ei ole väga prioriteet.
Vahel kahtlustan, et ta nägi Tiinas vaid muretut suveromanssi... Nii nad seal poe taga ja selle ees räägivad. Isegi koolimaja koristajamutt eeldab seda... Tore tädi muidu.
 
"Okei, oled sa valmis, Raivo peaks kohe-kohe kohal olema?" küsis Robi mu mõttelõnga sassi paisates.
"Oot, mis?" pomisesin segaduses. "Raivo tuleb meiega?"
"Otse loomulikult!" sõnas Robi kindlameelselt. "Ta on kogenud kätšija ja teab, kuidas need mudakollid kasti lüüa."
"Ta ikka teab, et mul Railiga väike teema on?"
"Kus ta ei tea siis!" naeris sõber laialt. "Kõik teavad. Küla peal jutud visad käima ju! Muidugi sina oled ainukene, kes arvab, et teie vahel midagi suurt sünnib."
"Ahah, pärast lööb mul ka pea lõhki," olin tõsiselt mures oma füüsilise tervise pärast.
"Pulmadeks paraneb ära, ära põe," lausus Robi. "Aja nüüd kark alla ja läheme näitame, kes siin kes on. Siin müüme vaid meie metsa, kurat võtaks!"

Robi eksis rängalt, sest kuulid püstolist TT pulmapeoks ära ei parane. Oleks siis ehk üks ja vasakus jalas, läbinuna, mitte kondis, rindkeres ja pealuus kinni.
Robi ja Raivo pääsesid kenasti murtud käe ja ninaluuga. Luugid taoti ka mõneks ajaks kinni.
Aga pole halba ilma heata - Toomas sai aimu minu olemasolekust. Veidi hiljavõitu muidugi.
Kahjuks ise ma seda oma silmadega ei näinud, kui ta mu haiglavoodi jalutsis vesistas.
Vähemalt dressipükste tagumine ots jäi kenasti oma kohale püsima, see on tore.