Mäng

“Ma ei tea, ma arvan, et naine peaks lihtsalt pandav olema,” kostis 

läbi Tarmo uute Ipodside tenor. 

“Mul ei ole naist vaja, et mingit labast vestlust arendada. 

Tulen töölt, ja mul on ränkraske töö, tahan puhata, süüa 

ja ehk pärastpoole on tuju ka seksiks. Naisel peab alati olema tuju, 

see selge.”

“Jah, see on vabastav,” nõustus temaga preili tooni kerge nasaal. 

“Miljoneid aastaid oleme nõmedate meeste võimu pidanud taluma, 

nüüd on aeg end valehäbita paljaks võtta 

ning end neti vahendusel müüa.”

Aga kas mitte needsamad vastikud mehed samuti sellest profiiti ei 

lõika, tahtis kolmas saatekülaline nentida, 

kuid teadis, et peab oma teravused maha suruma, sest kõigil on 

kõigeks õigus. Välja arvatud vabadusega kaasneva vastutuse ees. 

Selle eest pidid head seisma teised. 

Kuid kes nad olid, seda keegi ei teadnud.

“Mis sa selle all täpsemalt mõtled?” päris ta hoopis.

“Et mis ma mõtlen millest?” päris saatekülaline Helme Tutt, 

Eesti esimene üle kümne tuhande jälgijaga seksmodell Onlyfansis.

Isegi sinu vanaisa on mu tellija! oli tema hüüdlauseks.

“Räägi lähemalt sellest, kuidas sind mehed on takistanud oma keha 

äritsemast.”

“Noh, näiteks mul isa ei lubanud lühikese kleidiga kooli minna, 

sest püksikud paistsid. See oli vist 11.das klassis või midagi. 

Juba siis olin väga aktiivne naiste õiguste eest seisja.”

“Täpipealt, Helme, tead, ma olen siin mõelnud, onju,” võttis esimene 

sõnavõtja, meeskülaline jutujärje enda peale. 

Tänapäeval nimetatakse seda moodsalt võõras keeles mansplaininguks. 

Õnneks Helme Tutt seda tähele ei pannud, 

kuna oli asunud taskupeegli abil imetlema oma värskelt kauniks 

opereeritud nina.

“Hea võimalus, jumala hea võimalus, teate, noh, nagu päris naisi ja 

veel parem - uusi naisi leida, eks? 

Meil ju osse ja muidu kihutajaid rohkem kui sipelgaid pesas, eks? 

Noh, lähen ja sõidan mingile lihtsalt oma Audiga sisse, 

aga noh, inimlikult, onju. Pärast Tik Toki lahe video teha, et sõbrad, 

vaadake, siin praegu panin teisele tagant sisse, 

inimohverid ei olnud, aga üks juhtidest oli alati sensuaalne Pirtel Mohla 

ja tänu oma raskele tööle panen täna õhtul Pirtelile tagant sisse.

Kas pole mitte ideaalne plaan?”

“Kas Pirtel Mohlal on üldse juhiload?” küsis saatejuht.

“On see üldse nii oluline,” kostsid saatekülalised justkui ühest suust.

“Ju siis mitte, ju siis tõesti mitte… Aga tulles tagasi sinu, Kristjan Koome, 

mõtte juurde… Kas sa ei leia, et see on pisut, 

ja ma rõhutan “pisut” sadistlik plaan? 

Kaldub sinna äärmusesse lausa, kus autodega rahvasse sõidetakse pidupäeviti.”

“Kammoon, vana, ära ole sõge. Ega ma siis ei hakka autodesse 

lendama mingi 150ga 90ne tsoonis, 

ma ikka linnas mingid väikesed kõksud teen,” selgitas Kristjan õhinal. 

Kristjani karjäär algas aastal 2013, kui ta asus filmima Tallinna Ülikoolis

operaatoriks õppiva sõbra abil, kuidas ta tänaval võõraid naisterahvaid 

üritas ära rääkida, ning positas siis  valminud videod Youtube’i. 

Tema suurteks eeskujudeks olid Mystery ja Todd V ning piibli asemel

oli tema öökapile õrnalt astetatud Neil Strauss'i The Game. 

Kuna Kristjan ei olnud ei silmapaistvalt kaunis mees, polnud säravat

isiksustki,  siis pidi ta lõpuks oma ema poole kuupalga eest 

näitlejad palkama, et oma kursuse müügist kas või mõned 

rahanumbrid teenida. 

Siiani oli ta oma töötuppa saanud neli meesterahvast, 

kuid tänu elavale diskussioonile ühismeedia erinevatel lehekülgedel 

oli ta silma  jäänud ning tänu sellele sai tõeks tema esimene tõeline 

tähelend - olla külaliseks taskuhäälingu saates “Elust Eestimaal”,

mida vedas endine riigitelevisiooni uudisteankur Arti Aariste,

kes ebasobiva käitumise ja ilmselgete kalduvustega 

alkoholi liigtarbimisesse  ametist lahti lasti. 

Kuna Arti oli siiski lihtinimeste seas tuntud, 

ei olnud oma formaadi leidmine just kõige keerulisem. 

Pealegi sai ta nüüd kõri niisutada nii tihti kui soovis ning vahel lüüa 

tagantkätt  oma naist, vahel harva armukest ka. 

Too oli vähe arusaajam isend, nagu Arti ise ütles. 

“Tänapäeval on vist peaaegu kõik okei,” poetas saatejuht Aariste 

mokaotsast.

“Nii ju peabki,” kostis Helve häält tõstes. 

“Mina tahan hoor olla, aga keegi ei või mulle öelda, et ma olen hoor, 

kuigi ma seda sisuliselt olen. Eriti mehed ei tohi. 

Ja koledad naised ka, nad ei tea elust suurt midagi. 

Ma isegi mõtlen, et nad teavad vähem kui mingid keskealised 

pahurad onu Heinod.”

“Kas mina olen onu Heino?” küsis Arti.

“Jah,” lausus Helme lakooniliselt.

“Jah,” nõustus Kristjan ning lisas: “Kõik ju teavad, et sa oled parm 

ja peksad naisi.”

“Tõsi,” sõnas Arti, “aga nagu me teame, ära vihka mängijat, 

vihka mängu!”

Mis jama küll see on, imestas Tarmo ja koukis klapid kõrvast. 

Tema peatus lähenes, buss lehkas niiskete riiete järele.