Tõnis lükkas seljatoega tooli laua alla, haaras kandiku kätepaari vahele ning kulges laisalt sööklajärjekorra lõppu, kus kõrgus tagastatud nõude Uraali mäestik. Ta möödus näiliselt tuimal ilmel kädistavast femmede seltskonnast, kus grupist vaikseim Tõnisele pooleksiva pilgu kinkis. Ei midagi ülemäärast, lihtsalt vaevuaimatav noogutus, et oled teist tähele pannud. See kõik tundus kui rohkem kui kakskümmend aastat tagasi kolmekordse suure lahmaka dineesaalis, kuhu kella kõlades kümneid ja kümneid päntajalgu tormas nii, et kogu see ilmatu hoone kõmises nagu tumenev taevalaotus kõue saabudes.
Nemad aga ei olnud enam keska lõpusirgel, vaid hulga üle selle, kuid maneerides polnud justkui miskit muutunud.
- Ma ei oleks iial uskunud, et igatsen inimliku soojuse järele. Mina kes käin igal aastal kodumaa metsades ja vahel ka Rootis seljakotiga mööda metsi paarutamas. Ihuüksi. Vahel on öös kuulda vaid kaku hõikamist, nii tasa on kõik.
Mina, kellel ei ole vaja kedagi, et oleks keegi. Mina kui kodumaa kangeim introvert.
Aga kae kuradit!
Ma ei oska selle mõtte ja tungiga kuidagi toime tulla ning mul on aim, et see kõik kulutab mind vähehaaal ära nagu koolipink kehvasti istuvate Nooruse teksapükste perset.
Mind on liiga vara kadunukeseks kuulutada! Alles kolmkümmend kaheksa ajaringi täis tiksunud.
Tuuli seisis koos kolleegidega lõunasabas, mõttes vaid see, kuidas päev õhtusse saata ning arvutile Log-off teha. Ja siis oli vaja poiss lasteaiast ära tuua, sest mõni mees oli liiga hõivatud selleks. Isegi nii väheseks! See mõni tüüp, kes vahepeal võiks ennast liigutada ka peale kommenteerimise, kui paks ja lai kellegi ahter on või kui palju või vähe meikappi kannab.
Muidugi mäletas ta Tõnist, tema pisut liiga laia hambavahet ning kohmetut, kuid omal kombel sarmikat olemust. Kuid ajad olid muutunud, mitu tonni reovett Tallinna lahte voolanud, seega lootus oli olematu.
- Ma olen abielus ja põhimõtteliselt on mul kõik, mida normaalseks peetakse, olemas. Aga endalegi üllatuseks tunnen puudust puudutustest. Jah, Tom sügab mu seljas vähemalt korra paari nädala tagant, kuid see kõik on nagu hommikune tööleminek või sedaviisi - paar ampsu võileiba, lonks paberfiltri kohvi ning punuma.
Kui midagi kurta proovin, et ehk ei oleks kõik nagu kiirteel, asutakse vaagima, kellega ja kus ja millal ma temale sarvi olen teinud.
Kunagi oli kõik ju korras, toriseb ta.
Kunagi olin ma kaheksateist ja ei teadnud asjadest suurt midagi!
Vahel võiks lihtsalt niisama mulle pai teha või midagi säärast.
Uskumatu! Ma ei ole iial mingi kukununnutaja olnud, aga nüüd...
Jalakäija
"Üle kõige soovisin ma isaks saada, uskuge või mitte. Kõlab päris üllatavalt, mis? Aga nii on. Salaja olen kogu aeg oma perekonnast mõelnud, juba päris noorest east peale. Oleks suurepärane võimalus toimida paremini ja arukamalt kui minu eelkäijad seda tegid. Vähemalt püüdagi.
Pealegi oleksin ma suurepärane perepea, mida on isegi kahjamisega tunnistanud need, kellele mu lõust ja olemus on pahameelt tekitanud.
Aga nüüd on hilja ja kahjuks ei ole saatus minu unistust mingilgi määral soosinud.
Seepärast olengi nukker, sellepärast ei suuda ma vahel oma raevu tagasi hoida.
Ma ei ole jõudnud oma tõelisele eesmärgile isegi lähedale mitte, kuigi olen elanud vähemal või pikemal ajamääral erinevate eevatütardega koos ühe katuse all.
Miskipärast aga ei ole see looduse kutse kuidagi džunglisse kajama läinud, vaid sumbunud nagu piiks peeru püksipersesse.
Küll on olnud vähe raha ja küll ei ole see ega teine sobinud. Ausalt öeldes, keegi neist ei oleks olnud ka minu lastele hea ema ning mina temakeste lastele õige isa.
Valed inimesed, ebaõigel ajal, mitte määratud kohas.
Kuid miks see nii kõik läks, pole mul siiani õrna aimugi...
Mõned valed valikud, seda kindlasti, aga neid optsioone oli tõesõna ja polnud nad ka teab, mis asjad... Muidugi haruharva on võimalus olla kahe priske heinakuhja vahel, mitte tolmnevas põhus sipelda.
Ju siis midagi oli minus nii valesti ja geneetiline kood vaja maapealt pühkida. Sellega on lausa võimatu leppida, kuid hetkel mul muud üle ei jää."
Nii jutustas paari valge sulega muidu pigijas sabas vares, kes raagus vahtrapuu oksal kõikus.
Tuul oli rammurikas nagu karu emblus, valget kleepuvat vatti heidet siia ja sinna ning helkurita jalakäija (kolmekümnendates meesterahvas, keskmise kehaehitusega, 181 cm pikk) asetati raamile ning tema ümber asetati kaarnasule värvi kott, et lahkunu tema viimasele tee-etapile viia.
Juht
"Okei, ma ütlen sulle viimast korda," käratas naine telefoni. "Ma ei taha lahutust, saad aru?"
"Ole korragi nüüd aus ja räägi ära, mis paganat sa viimased kolm päeva siis teinud oled," ei jätnud solvatud abikaasa jonni. "Telefonile ei vasta, feissaris sõnumeid ei loe!"
"Kuressaare Spas käisin, võta panga väljavõte, kui tahad!"
"See ei tõesta aga seda, et sa ei võinud seal kellegi teisega olla."
"No ma ei tea siis, helista nende turvadele ja küsi kaameraid vaadata."
"Jah, võib-olla ma teengi seda."
"Anna aga minna, tee meie pere avalikult lolliks!"
"Seda sa kardad vist kõige rohkem. Oma mehele sarvi tegemine on selle kõrval nuusata, eksole."
"Jah, kallis kaasa, sul on õigus, see on mu suurim hirm, oled nüüd rahul?"
"Haahaa! Nüüd rääkisid end sisse!"
"Sa oled tõesti peast segi läinud... Sa ikka saad aru, et ma sõidan praegu ja ei saa sellist vestlust sinuga pidada."
"Kodus sa ei räägi ju mitte sõnagi!"
"Jah, ma ei taha, et laps peaks sellist jama taluma. Sa võiksid šnitti võtta."
"Sa tahad öelda, et ma ei hooli meie poisist?!"
"Just täpselt. Vähemalt sellest saad normaalse inimese kombel aru...! Ma panen nüüd telefoni ära. Jah, just nüüd kohe..."
"Tuuli, oota nüüd! Kallis...!"
Kiirelt vilksatas läbi kojameeste tiheda tööõhtu tume kogu, kohtus kihutava raudruunaga ning jäi sulamärjale pinnasele lamama.
Tuuli haaras pea käte vahele ja huilgas nagu öösireen enne hävitavate pommide langemist linnale.
Tõnis ohkas, natukene kergem oli üle pika-pika aja olla, metamorfeerus suleliseks ning tõusis koos teiste mustade lindudega kraaksatuste saatel õhku.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar