Klaaspilk

Linn oli hommikuvõimlemist tegemas, veidi unerähma vasakus silmanurgas, kui, tibusuletooni seljakott seljas, sammus kiirel käigul kodu poole Varajane Veera, kõrvaklapinupud kuulmeaukudesse topitud ning pilk ainiti kommunikatsioonitahvis. Õnneks sel talvehommikul polnud tänavad uisuvälja kulju võtnud, seega kondid jäid sel korral terveks ning muhud taguotsal olemata.
Ta mõtles Voldemarile ja oma kasvavale kõhukesele, mis mõneks ajaks tantsutrallile rasvase punase joone peale tõmbab. Ta muretses natukene ka valude, venitusarmide ja muu selle teema juurde kuuluva pärast, kuid unustas pahamõtte kiirelt.
Siis vajutas ta vilunud liigutusega ülespoole suunatud pöidlaga käelabale, sest pildikesel poseeris sõbranna tantsutrupist kusagil soojema kliimaga maal koos üsna kuuma pilguga, kuigi silmad olid peidetud tumedate päikseprilliklaaside taha, meesisendiga. Eks tuli veidi kadedus peale küll seda võõra isase peaaegu perfektset hambarida kaedes. Kui oleks võimalus pöial allapoole suunata, oleks Veera teinud seda pikalt mõtlemata. Ja siis selle kohe tagasi võtnud, sest sotsiaalmeedias hea näo tegemine oli eluliselt vajalik.
Ning siis meenus talle veelkord Voldemar...

"Gucci Gang, Gucci Gang, Gucci Gang, Gucci Gang," pirises keegi naljaka soenguga tüüp läbi erepunase juhtmega kõrvaklappide.

Fakt jäi faktiks ja isegi ajalooõpikuid poliitilise sundsuunamuutuse korral ümber kirjutada soovivad ei suutnud tõelõket pissiniredega kustutada - Voldemar ei olnud mõne aja pärast uue päikesevalgust nägeva silmapaari bioloogiline isa.
Osaliselt näris Veerat süütunne, kuid noh, ema peab oma järeltulijaid instinktiivselt hoidma, nii et läheb käiku see kõrvakriipiv klišee, et mees pole see, kes teeb, vaid see, kes kasvatab.
Üks lollakamaid ütlemisi üldse, kuigi sisuliselt ei olnud selles midagi valet, nagu trikiga mõtteterades ikka, sest isaks kvalifitseerub ikka mees siis, kui oma lapsega ka aega veedab, näpunäiteid annab või tähelepanelikult vaikselt asjade kulgu kõrvalt jälgib, et siis sekkuda, kui peaks tarvis olema.
See aga kehtib kõik siis, kui seesama tillikandja on tolle ilmakodaniku aidanud inimesetaoliseks moodustiseks muuta esmaselt oma geneetilist koodi edastades.
Voldemar oli aga oma tüübilt täpselt sedasorti mees, kes teiste loomingut aitab terviklikuks voolida. Selgelt sedasama tüüpi, kui mõnel naisel oleks vaja, et ringilitutamine pöörata täisringis korralikuks pereeluks ning siis... siis edasi vanal viisil jätkata, sest kõigil on õigus panna kõike ja kõiki ning selle eest ei peaks kohe kuidagi vastust andma. Mida pervessem, seda enam punkte teenib. Postmodern ja värki.
Kuid kas kõike seda sai ainuisikuliselt Veera kaela suure ketaskivina häbimärgiks kõlkuma panna? Kindlasti mitte.

"Tead, mis ma ükspäev lugesin netist?" sõnas Voldemar kord ühel pimedal sügisõhtul kamina ees, kui nad olid miilustamise lõpetanud.
"Nii."
"Jube popp on selline teema nagu cuckolding," sõnas mees salapärase tooniga.
"Mis asi see on?"
"Noh, kuidas ma nüüd ütlen," hakkas Voldemar kokutama. "See on nagu väga liberaalne ja temaatiline ning laseb naisel end nagu tõelise, päris vaba naisena tunda ja sa tead ju küll, palju ma naistest hoolin üldiselt."
"No sa võiksid esialgu vaid minust hoolida," ei suutnud Veera teravalt suskamata jätta.
"Jaa-jaa, aga noh, see vabastab nagu naiste seksuaalenergia ja laseb olla vaba sellest vastikust matšolikust valgest heterokesksest kapitalistlikust läänemaailmast, mõistad? See on nagu orjuse ikke alt välja lõhkumine! Meie laulsime end vabaks, naised peaksid end seksima vabaks! Lõpuks pärast sajandite pikkkust iket saab ka naine oma keha nautida!"
"Kõlab küll põnevalt."
"See asi näeb välja umbes nii, et on selline suur jurakas tüüp ja siis... noh, kuidas nüüd öeldagi... see mees siis magab mingi teise tüübi naisega ning see teine tüüp samal ajal vaatab kõrvalt või piilub kusagilt lukuaugust või miskit sellist."
"See on nagu mingi pervofetiš ju! Iuu!" ei kiitnud Veera oma kaaslase mõtet heaks. "Sa tahad tõesõna, et sinust saaks vabatahtlikult sarvekandja? Tõsiselt või?!"
"Einoh," pomises Voldemar häbelikult. "Einoh, ei taha, aga noh jaa, sest kõik mu Ameerika tuttavad räägivad, et see on just see, mis päästab kõik vähemused valge kolonialisti karvaste käppade vahelt. Alistab feodalismi, fašismi ja muud f-tähega algavad pahed!"
Selsamal hetkel soovis Varajane Veera oma lemmikklapid kõrvale külge ühendada ning klaasistunud pilgul lasta endale korrata mantrat: "Gucci Gang, Gucci Gang, Gucci Gang, Gucci Gang."
"Pealegi," lisas Voldemar võidukalt, "üks tähtsa väljaande artikkel väitis, et selline huvi on peamiselt ülimalt haritud inimestel ja mina seda kindlasti olen."

Jah, pidi Veera tunnistama, Voldemar ei ole tõesti linadevahelistes suhetes parim partii. Ausalt öeldes kõige kehvem naise suhteliselt tagasihoidlikus läbisõiduajaloos.
See-eest teenis ta aga kenasti rohkem kui näiliselt vaba riigi keskmist ning vahetevahel ajas naermagi ja ei olnud pinnuks silmas, et kuhu nüüd minek ja kellega ja miks ja paluks jätta telefon sisse, et GPS'i kaudu jälgida saaks. Juhtum päris elust, sellest eelmisest, millest Veera väga vestelda ei soovinud.
Vähemalt varjus ja suletud uste taga olid asjad põhimõtteliselt korras. Aga ainult seal ning sellest normaalseks kooseluks ilmselgelt ei piisanud.
Küll oli aga päris tüütu kuulata Voldemari pajatusi sotsiaalteaduste teemal, kuid plussiks oli see, et sai seda ilmatusuurt Mikimaad rohkem kui üks kord näha ning seal siin-seal ringi vaadata - Grand Canyon, Las Vegas, Miami rannaliivad, New York ja nii edasi.
 Asi, mida ilma temata Veera üksipäini poleks ette võtnud.

"Mis sa siis arvad?" küsis Voldemar endale ebakarakterlikult nõudval moel. "Teeme ära!"
"See kõlab nii lollakalt, et ma mõtlen selle üle. Aga mingite suvaliste Vallodega ma küll keha jagama ei hakka, seda kindlasti mitte!"
"Jess!" surus mees võidukalt sõrmed rusikasse.

Väikeses kohas nagu kodumaa ei jääks midagi taolist imelikku teadmata, seega pidi tõupulli otsima riigipiiride väliselt. Voldemari suureks unistuseks oli, et too lihaveis peaks olema tumedanahaline, sest siis on vabastus kolonialismist kõige suurem ja uhkem. Veerale küll taoline tüpaaž väga meelepärane ei olnud, kuid kangastunud kalapilgul ja Gucci Gang kõrvas elaks ehk üle.
Kas see ei ole rassistlik ja rõve nii päris nahavärvi järgi otsida? küsis ta oma elukaaslaselt. Madaldada kedagi lihtsalt instinkti järgi käituvaks loomaks seepärast, et vähe eksootilisema väljanägemisega.
Vastuseks pursati, et rassism kuulub vaid valgenahaliste pärusmaale ja aeg oleks nagu elada käesolevas aastas või et veel parem - tulevikus, mis on tume selle nahakoloriitses mõttes ja kindlasti utoopiliselt ultrasotsialistlik.
Lõpuks leiti vastav kandidaat (päritolumaa Türgi) ning astuti tegudele.
Oleks võinud ikka ehe must olla, oli Voldemar veidi pettunud.

Esialgu tundus see kõik nagu kehvas unenäos ja pigem kuiv vägivaldne akt kui midagi meelast, põnevat ja erootilist, kuid vahetult enne neljandat kohtumist Berliinis, kus Serkan elas, näis Veerale, et kõik ei olegi nii vastik ja vastumeelne, kui alguses tundus.
Serkan oli küll füüsiliselt ebameeldiv, mitte just parima kehaödööriga, kuid püüdis alati olla Veeraga viisakas ning tähelepanelik. Ning vaatamata kitsaskohtadele olid tema esitlused tunduvalt paremad kui oma mehe omad.

"You don't like it, do you?" tundis Serkan huvi, kui nad olid hotellituppa kahekesi jäänud, sest Voldemar kihutas kibekiirelt tualettruumi end koormast vabastama.
"No, I do not," vastas Veera välismaalasele ausalt.
"So why do you do it?"
"I don't know, maybe I love him despite to his mad weirdness."
"You are good woman, don't you forget that," kostis Serkan ning üritas Veerat suudelda.
"Iuu!" kiljatas Veera. "Tõmba jeed siit, kurat!"
"Sorry, madam Veera, I'm really sorry!" üritas türklane vabandada.
"Ei ole sa sorry midagi, pervar!" röögatas Veera vihaselt. "Saad selle eest raha ja ikka ei piisa, kuradi rott, raisk!"
"Sorry, madam, I'm really sorry!"
"Voldemar, see värdjas tahab mind näppida! Voldemar, tule appi!"
"Mis värk on?" imestas peldikust väljunud Voldemar, püksid rebadel ja mikroskoopiline longuvajunud ihuliige punetamas.
"See sitapea ei saa aru, millal nagu mäng läbi on!"
"Sorry, madam Veera, I'm really sorry!" püüdis Serkan andeks saada.
"Veera, sa oled asjadest valesti aru saanud. Võib öelda, et ma olen isegi sinus pettunud! Sa näitad praegu üles ehedat natsirežiimile kuuluvat käitumismudelit, mis surub naiste, rahvus- ja seksuaalvähemuste eneseteadvust vägivaldselt alla. See ei ole kindlasti feminism!"

Pärast antud intsidenti pani Veera Voldemari Tallinna lennujaama ees valiku ette ning mees valis oma naise. Küll tõsiselt pettununa, kuid konstateeris tõika, et vaatamata tema imperialistlikele kalduvustele on oma naine see, keda ta armastab natukene rohkem kui naisõiguste maailmarevolutsiooni ja kommunismi.
Vaatamata oma suurele progressiivsusele nõudis Voldemar, et preservatiive ei kasutataks. Poleks nagu see ehe penetratsioon, väitis ta. Pealegi on SOS asjad ju ja sa tarvitad neid tablette.
Kõik oli õige, aga alati on võimalik see 0,0001 protsent, mis sel korral reaalsuseks sai.
Võimalik, et Voldemar oleks õnnelikki, arutas Veera endamisi. Aga kas ta oleks seda ka nii kümne aasta pärast?
See küsimus värvis stopptule punaseks, tuima pilguga naine seisis ülekäiguraja ees ning veel sellel jõululaupäevahommikusel korral ei valinud ta mööda vuhisevate autode sekka astumist.