KK

Unenäost...

Ees ootas järjekordne ööpäevane vahetus mööda sügishalli pealinna kihutamist. Küll oli kellelgi kulm rulli löödud, kaks-kolm raudruuna omavahel Järvevana teel kokku põrutanud, keegi vanatädi Mustamäel  endale kiirkeedukannust kuuma vett peale kukutanud või mõni lihtne nikastus trepil täpselt üks astmerida enne turvalist koduust (aadress Madala tänav 6).
Õnneks oli veel vähemalt kakskümmend tundi aega.

Kaimari silme eest jooksis see ilmutatud fotorida nii kärmelt läbi, et vahel ei mäletanud tehtud tööpäevast ja –ööst mitte midagi. Kõik oli täpselt sama hülgjas kui too kodumaa taevas ja see maailma mastaabis külamõõtu linn.

Siiski ei läbistanud teda äkkmasenduse vahe tera teadmisega, et peab jälle seda tallatud, kuid siiski vaheldusrikast radamööda marssima, vaid tuska tegi hoopis muu, midagi palju inimlikumat ja suhkruvatist.

Nimelt tihe graafik ei lasknud olla just selline tavaline, suurte erisusteta isane, kes lisaks põhivajadustele vahel mõne alguses arusaamatu sisuga filmi algusest lõpuni vaatab või ehk mõne lehe raamatutki loeb ja oma naisukesele peale tere hommikust ka mõne kõrvu paitavama lausejupi ütleb. Ja seda kõike ilma ühegi valju peeretuseta.
Loomulikult kuuluksid harju keskmise elustiili juurde ka korter/maja, abikaasa või elukaaslane ning otse loomulikult järelkasv. Kõik see, mida peetakse tavaliseks ja igavaks, kuid see, mis enam-vähem kõigil ette näidata on.

Just üksinduse peletamiseks ta peegli ees oma ruugeid kiharaid kammis, natukene meeldivat aroomivedelikkugi kehale piserdas, et hämaruse saabudes üks-kaks jooki väljas teha ning vaadata, äkki sattub keegi meeldiv vastassooline vestluspartneriks.

Pubides ja väiksemates joomakohtades käis igasugu rahvast, seega võimalused olid vähe laiemad, kui kusagil ülemaailmses võrgus asuvates lihaportaalides, -äppides, kus enamus naisi hoopis oma keha ärimisega tegelesid. Oli ka vähe teise kallakuga suhtlejaid, kuid nendega kõik peaasjalikult jutuks jäigi. Enamik kordadest Kaimari katsetele ei vastatudki, kuigi ta ei olnud ühtegi pilti oma kalasaagist üles riputanud või seda, kuidas ta oma varajasest kahetuhandest pärit auto najal poseerib. Särgita, kuid päikeseprillid ees.

Pealegi fotokujutis ei anna inimesest suurt mingit aimu, oli mees veendunud ja teda toetas ka üks mitte just parimate killast kogemus, kus küll preili Kairi näis eluskujul sama apetiitne kui pildil, kuid kirjutatud jutt, hääletoon ja suhtumine erines virtuaalsest kardinaalselt. Mees nägi kõvasti vaeva, et kohtumine kohvikus lõpetada võimalikult kärmelt.
Pärast edukat põikemissiooni sattusid koduteel ette justkui luhtunud kohtingu asemehed, usukuulutajad Lõuna-Koreast, kes väitsid, et jumal ei ole mees, vaid jumalaid on tegelikult kaks, mees ja naine, tuginedes teatud fragmentidele piiblist.
Kas sa ei tahaks sellest rohkem teada? pärisid nad inglise keeles.
Ei, see kõik on väga huvitav, aga kahjuks mitte, ma ei ole usklik, kohe mitte kuidagi, ütles Kaimar puist võõrkeelt kokutades ja kiirustas mööda Viru tänavat edasi tuikleva epitsentri suunas. Hõbedase keti otsas kõlkuv kullast rist tema kaelas keeras end tagurpidi.

Õhtu tõotas tulla pikk ja vaevaline nagu too ajalukku vajunud kohtuminegi - ei ühtegi lubavat prospekti ei ilmunud kaadrisse selle kadunud kolme tunni vältel. Vähemalt pea sai pikkamisi sumisevaid mesilasi täis ning ähmastav nektar voolas mööda ajukoort ning muutis kõik natukene talutavamaks. 

"Ma teeks veel ühe viina ja," kostis ta baaridaamile, "anna üks klaas mahla, ole hea... apelsinimahla ka kõrvale. Lihtsalt kõrvale, muud midagi."
"Olgu nii," vastas naine üle leti reipalt.

Läbi uduse klaasi märkas Kaimar lõpuks ühe väliselt meeldiva isendi pilku endal ekslevat.
Ma olen liiga väsinud, et täna mingit rida ajama hakata, sõnas ta allaandlikult mõttes ning tema öeldut oleks justkui seal nurgalaua seltskonnas kuuldud, sest too brünett tõusis, kohendas ennast ning asus otsekui aegluubis Kaimari poole teele.
Mees tundis, kuidas tema peas nimetu trummar tüüpilise neli neljandikku rütmi lahti lõi, et mängida üks lihtne kuid mõjuv rocklugu.
Aga pärast kaasa tulnud: sulle must ja mulle blond, ümises Kaimar endamisi.

"Nii kena noormees ja üksi istub," lausus too ilmselt kolmekümnendates naisterahvas nii kärmelt, et Kaimar ei jõudnud mühatadagi. "Mina olen Kaja," vuristas too kohe öeldule järele ja sirutas käe tervituseks.
Nüüd oli Kaimaril aeg mühatamiseks ning võttis sõbraliku muigega terekäe vastu.

- Raudselt on hoor või midagi.

"Kaimar... Mida täna õhtul jood?"
"Seda, mida sinagi."
"Puhast vodkat? Päriselt?"
"Miks ka mitte. Pealegi on sul siin kõrval klaas mahla."
"Jah, ma ei taha üle pingutada."
"Mõistlik. Ja kus on Kaimari naine ja lapsed, et siin niimoodi norutama pead?"
"Neid ei ole olemas. Lihtne," üritas Kaimar naeratada.
"Siis on ju kõik kerge. Mul ikka üks pundar vanaema juures magab hetkel. Ma loodan, et ta teeb seda."
Kuum milf, torgatas Kaimarile, kuid nii sama kiiresti kui too ebaviisakas mõte temasse tungis, sai see elimineeritud.
"Ei jaa, kogu aeg ei saa ka lapsevanema rolli täita," sõnas ta.
"Ma arvan ka nii," oli Kaja sama meelt.
"Ma ikka sõitudel näen, kuidas osad oma lapsi valveta jätavad ja pärast on selline jama majas, et mõnikord lausa jäävalt traagiline."
"Sa oled siis politseinik?" imestas Kaja.
"Kardad, et ma viin su jaoskonda või midagi?"
"Ah ei, seda mitte. Lihtsalt mind ei huvita väga seadusesilmad, kuigi, jah, teenistusvorm on kuum."
"Et siis pigem tuletõrjujad?"
"Kui valima peab, siis pigem jah nii."
"Ma töötan kiirabis. Sõidan."
"Päris põnev ju."
"Vahel näeb ikka üht-teist küll, aga enamjaolt sellised tavalised kukkumised esimese jääga ja autoavariid ja värki."
"No ikka parem kui kusagil poes vahtida ja kaupa piiksutada."
"Sa ei näe päris kassiiri moodi välja... Mitte, et ametil miskit viga oleks," lisas Kaimar.
"Aitäh! Aga tõepoolest, ise asju müüma ei pea, aga küll poodi pidama küll."

- Päris sümpaatne subjekt. Välimuselt ehk mitte päris minu tüüp, rinnad on natukene liiga väikesed, aga olemus on mõnus ja sõbralik. Mõne pügala ajab see lapse olemasolu maha, aga vähemalt oli kohe aus ja ei hakanud mingit prügi ajama.

"Mida siis püüad pähe määrida?" küsis Kaimar siira uudishimuga.

Selgus, et Kaja omab poolt ühest tuntuimast kodumaisest kosmeetikafirmast, vabal ajal tegeleb üsnagi intellektuaalsete hobidega ning enda ihu eest hoolt armastab samuti kanda, käies vähemalt korra nädalas reketiga palli peksmas. Ühe suvalise kiirabiautojuhi jaoks võib-olla liiga kõrge partii, kuid kuna jutt voolas nagu kevadine oja ning silmside ja naeratused näol püsisid, nii et võis eeldada, et muidu kaamele õhtule hakkab väike puna palgesse ilmuma.

"Kaja, kuule, Kaja," hüüdis keegi bariton.
"Ah, ära pane tähele, see on Kristo," selgitas Kaja. "Tüütus, aga kui töökaaslastega välja tuled, siis peab alati ühe okkaga roosipõõsas arvestama. Tüüp lunib mind iga kord tantsima, aga ma ei taha."
"Hei, Kaja, jah, teine neiuke," ei jätnud Kristo jonni. "Ära sebi siin midagi suvalisi klemme ja tule ikka oma metsa tagasi."
"Tundub selline muhe tüüp," kostis Kristo.
"Nii muhe, et hea meelega laseks ta lahti, kui ta mu partneri poeg ei oleks."
"Ahsoo!"
"Jah, nii on, aga mis sa teed."
"Seda küll. Kui asjad juba nii on."
"Tead, Kaimar, tore oli sinuga siin juttu ajada, aga ma pean minema."
"Eee..." venitas mees ja tahtis inimlikult, kuid haledalt pärida, miks. Miks nüüd? Miks lahkuma pead? Asjad nagu sujusid ju? Miks? Mispärast?
"Olgu siis nii... Head ööd!" sõnas Kaja ning suundus sujuva, kuid mitte flirtiva puusanõksuga tagasi sinna, kust too möirgav jobu persestus.
"Täiesti perses, noh," ei suutnud Kaimar pettumust tagasi hoida.
"Juhtub ikka," kostis baaridaam lohutuseks. "Järgmine shot on minu kulul."
"Tänks! Uskumatu ikka, milline ebaõnn! Siin oli nagu potentsiaali rohkem kui kolmeks minutiks," ahastas ta.
"Võib-olla oleksid pidanud oma kaardid varem lauale käima ja oleksid juba mujal, mitte siin."
"Oleks, oleks," torises mees. "Ajastus ei ole minu parim külg nagunii olnud, aga kust kurat seda pidin teadma. Võib-olla see on karistus selle eest, et ükskord Viru tänaval mingid hiinakad oma piibliga pikalt saatsin ja sealhulgas ka usku salgasin. Mingi voodoo või miskit taolist. Karmavõlad ja..."
"Ära nii segast ka nüüd ühe preili pärast ajama hakka," üritas joogivalaja Kaimarit rahustada.
"Raske on mitte pettunud olla," sõnas Kaimar, viskas baari letile viiekümnese ning tuikus jopet selga ajades välisukse poole.
"Hei, kaks euri andsid vähem!" hõigati talle järel, kuid hüüe suubus rahvasumma.

- Hea, et homme hommikul kohe sõitu peab minema. Saab selle jama ära unustada. Kui see võimalik on.

"Hö, vabandust, jah," tundis Kaimar ära tuttava tooni - see kuulus tänase õhtu suurimale hurmurile nimega Kristo. Kajat aga Kaimari silm ei seletanud.
Kristo üritas kahe kamraadi abiga kurat teab kuhu suunduda, eeldatavasti pellarisse ning arusaadavalt jäid purjakil kolmiku lõbusale teekonnale takistuseks nii mõnigi baarikülastaja.
"Õu, see tüüp," osutas Kristo Kaimari poole.
- Mida kuradit nüüd see tolgus tahab?
"Õu, see tüüp seal, see püüdiski mu naisele keelt kõrva ajada. On ikka need tänapäeva tüübid küll. Näevad küll, et abielunaine, pereinimene ja ei mingit häbitunnet!"

- Päris segi on ikka end kamminud mõni. Kui homme tööd ei oleks, ma ei tea...

"Keera jah selg, argpüks!" üürgas Kristo nagu udupasun. "Huvitav, palju sinusugune töllakas on kooselusid perse keeranud, ah!"

- Mida see tont ajab? Kaja ju ütles, et ta on partneri poeg või midagi, mitte tema abikaasa. Või tõesti? Ei ole nii! Ei saa olla!

Ei usu, ütles Kaimar pead mütsitades. Ma siiralt loodan, et see ei läinud ususalgamise alla.