On küllalt neid, kes väidavad sinisilmil, et loeb vaid see kooslustunne, kuid ju on neil puudu kogemus või arusaam, et liblikad ei lendle aasal jäisel pakaseperioodil, et vitamiinide annusega suvepäike ei sära igavesti taevalaotusel nii eredalt kui juulikuus. Pikem kooseksistents eeldab palju rohkemat kui see ideaal, mida ette kujutatakse. See on karm, aga tõeline.
Kaua sa vastu pead kiirnuudlite ja kõige odavama piirituse baasil peediveini peal, kui tead, et oled võimeline vähemalt endale ise korralikest värsketest toorainetest lõuna ja vähe kabedama allahindluseta purjujoogi muretsema, aga näed, oled üheskoos teisega, tänu kellele su varasem kvaliteet on trastiliselt langenud. Alguses on ehk põnev ja tunned end kui seitseteist, kuid mida pikemaks ajakumm venib ja edasiviivaid muutusi ei ole silmapiiril, kukuvad kõhus lendlevad siidtiibjad putukad nagu mahasaetud puuhiiglased end maapinnale puruks."
Kell tiksus juba rasvaselt üle südaöö kolmveerand tunni jagu. Too peaaegu neljakümneruudune elamispaik pakitses sigareti- ning higistavate kehade lehast. Oli reede öö... Täpsust tarvilikuks pidades siiski laupäeva varahommik ning enamus tavapidutsejaid oli juba enne Tuhkatriinu aega kummuli kukkunud. Keemiast koosnevates ööklubi pimedates nurkades leidus veel vampiire, kuid need kaks, kes seitsmendal korrusel astuva ukse taga, olid grammivõrra kangemad.
"Ma tahaksin öelda, et sa muretsed asjata," kostis Ebe tubakasuitsu enda ümbert kätega eemale vehkides, "kuid see ei ole kahjuks jamajutt. Hea, et Eevo magama läks, ma saan nüüd lõdvalt sellest rääkida, aga jah, mul oli valik kunagi. Nagu ikka halva ja veel halvema vahel. Naistel on vähe teised vaated nendele asjadele, kuigi tänapäeval on piirid üha enam hägustumas."
"Olgu," sõnas Evert käega lüües, "peksa mind tõega ja ära hoogu tagasi hoia."
Ebe, Eevo ja Evert olid tuttavad juba põhikoolist peale, kuigi kõik kolm käisid erinevates haridusasutustes istumist harjutamas ja ehk targemakski saamas. Neid ühendas siseõu, kus betoonist polnud puudust ja nii mõnigi uhiuus pall sõideti Mossede ja Sikside (eriti Vaz-2101) poolt puruks. Neid sidus omavahel nagu tugev heinapakinöör ühine ajaarvamine selles kitsas, kuid mitte vaimuahtras ruumis.
Ebe ja Everti isad olid tehnikahuvilised ning ehitasid ajastule omaselt televiisoriantenne, et põhjapõtrade telesaateid kaeda; Eevo ja Everti emad töötasid koos "Polümeeris", seega üks katki läinud ümmargune mänguvahend ei teinud kellelegi nende hoovis tuska. Ebe ja Eevo vanemad vennad käisid ühes klassis, jagasid peaaegu kõigis koolitundides pinki ning tegid tegusid samas korvpallimeeskonnas. Eevo vennast sai profesionaal, kes välisklubideski figureeris, Ebe oma aga sattus tihti kaklustesse ning ühel õhtul ta kadunuks jäigi.
Aja kosmosesse kadudes said Ebest ja Eevost armastajad, kes sõrmuseid vahetasid, need frustratsioonihoos Vanalinna kivisillutisele heitsid ning nüüd püüdsid omavahelist suhet ilma paberita tegevuses hoida. Vahepeal õnnestus Ebel poeg sünnitada, kuid isaks ei olnud mitte Eevo. Laps elas koos naturaalse sigitajaga, sest vaatamata tavapärasele kohtupraktikale leidsid asjapulgad, et Ebe ei olevat hea eeskuju ning ei ole võimeline kasvatama progressiivset maksumaksjat. Elvo Eesistuja ehk Eriku isa aga seevastu oli just kõike seda, mis naises puudu jäi. Plussiks tuli ka teadmine, et siseminister oli tema koolivend ning erakondlik kuuluvuski säärane, mis kodumaad vaid ja ainult kasvada lubas. Muud variandid olid lihtsalt ilmvõimatud - oli vaid üks ja õige partei, kuigi näiliselt elati juba üle täiskasvanuea demokraatlikus riigikorras.
Poolteise aasta möödudes sai Ebe üle öistest paanikahoogudest ning korra heas tujus olnud Elvo lubas emal oma pojaga kohtuda kaks korda kvartalis endise sünnipäev-jõulud graafiku asemel.
"Eevoga elamine ei ole just lust ja lillepidu," avameelitses Ebe ja rüüpas täpilisest tassist lonksu rohelist teed. "Seda tead sa ju isegi, kuigi mitte päris nii, nagu üks elukaaslane seda kogeb."
Evert noogutas nõusolekuks pead ja süütas uue suitsu - tema ja Eevo jagasid Tartu Ülikoolis tudeerides korterit, milles kolm tuba ning kolmandas elas tädi Elmiine, nende ajutise peatuspaiga omanik. Eevo lõpetas inglise keele ja kirjanduse alal, Evert loobus oma ajaloost, jõi paar nädalat ning asus Ebe eeskujul õpetaja tüütut ametit pidama. Ajalooõpetaja oma.
"Ausalt, me läksime teist korda lahku ja seda juba ametlikult sellepärast, et ma tahtsin turvalisemat, majanduslikult stabiilsemat elu. Kuigi asjad hakkasid ülesmäge tasapisi minema, ei piisanud sellest, et mõlemad teenisime võrdselt füüri ja jagasime kulutussummasid pooleks. Kätte jäi ikka pisku ning tülid olid kerged tulema, kui mina mingit nipsasjakest tahtsin, tema soovis seda ja kolmandat ning üleüldse oli meil sitt korter, kus seintest õhkus külma nii, nagu istuksid keset õe tabureti peal ning sinu ümber möllaks veebruarikuine lumetorm.
Asja ei muutnud lahedamaks ka see, et enamus sõbrannasid elasid ikka päris normaalselt ja lahedalt. Oli muidugi neid, kes mitte - ja neid oli tõele au andes palju rohkem - , aga vaata, see mõistus näeb ikka seda teist, tee mis tahad."
"Selle Eesistujaga läksid asjad ikka päris kraavi ju."
"Vot, eks ma sinna tahtsingi jõuda... Elvo ei olnud kohe esmasel silmapilgul selline mölakas, kuigi tagasi mõeldes pean tunnistama, et aimasin, et midagi on tüübiga minu jaoks veidi nihu. Eks ma soovisin ikka kõvasti Eevole selle lükkega käru keerata, et näed, võtsin nüüd sellise mehe nagu üks mees peab olema.
Siiski hakkasime põhimõtteliselt teisel käimise nädalalal koos elama ning kuu pärast jäin Eerikut ootama. Elvo küll ütles, et noh, kui vaja, siis davai, teeme asja ametlikuks nüüd, kuid miski minus tuksas seda eid ütlema ning ta ei solvunud ka üldse. Täiesti vastu tahtmist palus mind naiseks, seda oli aru saada. Täiesti selge. Üleüldse oli natukene omapärane, et taoline edukas ortopeediakirurg ning Tantsud Tähtedega staar mingi ordinaarse õpetajaga sängi ja elu jagama hakkas, lapsegi sai. Kohalikke rändkarikaid oli sel ajal saadaval rohkem kui kolm või kaks... Jah, see kõik ei tähendanud, et ta neid trofeesid ei magatanud sel ajal, kui mina koos poisiga kodus olin, kuid nagu Elvo ise lausus: imago loeb, muu on kassikusi. Lõpuks ma ei viitsinud enam osa sellest näitemängust olla, kuigi, oleme päris ausad, argielu oli probleemideta ja ma võisin ainult Stockmanni toidukas käia. Ja noh, plussiks sain ise ka paar korda ajakirja kaanele koos Elvoga. Kas ma olen rääkinud sulle, mis üks piltnik mulle ütles?"
"Võib-olla."
"Ta ütles, et noh, kui sa nagu tisse kohendada laseksid ning vähe normaalsemad riided selga paneksid, oleksid päris pandav... Eks tal mingi kandi pealt õigus oli."
"Ah, mida sa ajad," naeris Evert, lastes hammastel hämaruses välkuda.
Kolmas väike abiratas kahe suure kõrval ei soovi keegi olla, kuid selleks sattutakse vaid oma vaba valiku tahtel. Kui kaotad, kao pildilt ja jää kas jäädavalt või võta end kokku ning asu uude lahingusse, kui võiduvõimalus on olemas. Olgu isegi minimaalne.
Kui oled sõjas tappa saanud, astu eemale nagu on ühele väärikale kindralile kohane. Kõhtu lahti lõikama ei pea, aga saadud õppetunnid tuleks edaspidiseks talletada tätoveeringuna, et iial mälust ei kustuks ning uutes väljakutsetes kasutada oleks.
Evert aga üritas ikka veel omal passiiv-agressiivsel moel Ebet endale võita.
Eevo lapsepõlvesõbras ohtu ei aimanud, kuigi teadis, et kümnendas klassis olid Evert ja Ebe tagasihoidliku musi teinud pärast ühte korterilabrakat.
Evert õigustas end alati tõdemusega, et nad ei ole ammu nii suured semud kui varem ning külas käib ta peamiselt Ebe pärast, et vaadata, kas tal ikka kõik hästi läheb, sest kuigi Eevo ei ole halb mees, ei tea ju iial, mida ta ette võib võtta. Pealegi on nad juba mingi neli korda lahku läinud, kuid siis uuesti kokku tulnud ning hetkel on stabiilsus ohtlikult kaua kestnud.
Ebe väärib paremat!
Mees ei suutnud aga oma aktsiaid paremale turule saata ning elas siiani emaga ühes korteris, kuigi ruumi oli neil nii palju, et päris ühe madratsi peal unenägusid vaatama ei pidanud. Ning Elenoor polnud miski tavapärane üksikvanemast kanaema, vaid vastupidiselt iseseisev naine igas poosis. Küll aga oli temas nii palju taktitunnet, et mitte pojale peale hüpata teatud küsimustes, kuigi üha enam ja enam oli tahtmine karjatada, et sa oled veel mõttetum mees kui sinu töllmarist isa.
Kui sa tõesti leiad, et too Ebe sind ei taha vaid seepärast, et sa vaene ja perspektiivitu oled, siis ole nii hea ja tee siis midagi, et edasi jõuda, käratas Elenoor kord tusahoos.
Poolik ajaloolane ei saa iial sellisele tasemele, itkus aga Evert vastuseks.
Kui sa nii leiad, ei osanud ema enam poja vingumisele muud paremat kosta. Ole siis abiratas edasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar