Tahtmatu tsölibaat

Kui Vaike-Laine oli koduukse enda järel kinni lasknud klõpsuda, töövormi riidepuule asetada ja eilne toidujääk üles soojendada ning keresse installeerida, klõbistas ta arvutiklahvidel otsingusse esimesena mõttekurdude vahele eksinud "eesti meeste enesetappude statistika".

"Väga tugevat enesetappude arvu kasvu on märgata 25-29-aastaste meeste seas, kelle vanusegrupis on juhtumite arv tõusnud kaheksalt 22-le."
"Niisamuti võtsid 45-49-aastased mehed 2014. aastal endalt elu sagedamini kui 2013. aastal. Juhtumite arv kerkis seitsmelt 19-le, olles kõikunud viimased viis aastat kümne või 20 piiril."

- Arvude mängu õhuline kergus. Külm statistika.

"Suitsiid on protsess. See ei juhtu ootamatult, vaid järgneb enamasti vaimse tervise halvenemisele ja traumaatilistele elusündmustele," kommenteeris üks spetsialist.

- Kõik on pikem asjaolude kulg - too ekspert ei eksi. Miski ei teki päris tühja koha peale.

Toas oli ikka veel tunda Volli-Villi lõhna (odav kuid meeldiva aroomiga Axe deodorandipihusti) ja naine tõusis toolilt, avades aknapärad kahele poole laiali. Õuest pildus karvakergitavalt karge õhumassiga käsikäes värvilisi lehti koos matsakate hoovihmapiiskadega, seega kaua aknaava avali hoida ei saanud.

- Paganama september! Tavaliselt nii ilus kuu, aga sel aastal...

Vaike-Laine sisestas end tagasi istmesse ning trükkis klahvidele surudes "incel".
"Mitte-vabatahtlik tsölibaat," seletas terminit urbaanne sõnaraamat. "Tavaliselt meessoost halva iseloomuga isend, kes kohtleb vastassugu nagu seksobjekti ning arvab, et tema olematu kogemus lähisuhete vallas on põhjustatud tema ülikehvast välimusest ning leiab, et ta on ära teeninud parimate eevatütarde (kümnepalli skaalal vähemalt üheksa ja pool) tähelepanu, eelkõige füüsilise, sest vaimsest poolest ei ole incel'id suuresti huvitatud, sest see tähendaks ka oma kaaslase kuulamist ja temaga arvestamist."

- Kas Volli-Villi oleks samuti sedasorti tüüp, kui ta mind ei oleks kohanud?

Vaike-Laine sattus kurbade mees-neitside foorumeid lehitsedes peale diskussioonile, kus erinevate naljakate kasutajanimede taha peituvad noored mehed olid kindlad heas mõttes, et valitsus võiks  vastu võtta seaduse, mis sisaldaks nõuet, et kui keegi kena välispinnaga noorik peaks oma õnnetu enneaegse otsa leidma, peaksid tema vanemad või lähedased lubama tema keha meestel, kes muidu armurõõme maitsta ei saa, tema elutut keha kasutada... Kuni see veel endas soojust veidikenegi sisaldab muidugi.

Kord pärast ühel kesksuvisel laupäevaõhtul ristikate sirina saatel kordasaatetud akti lausus Volli pärast pikka vaikust: "Sa olid mu esimene."
Vaike oli esialgu sõnatu. Osaliselt seepärast, et too ludrilaadne mehehakatis ei olnud armumängudes just kõige kehvem partii kogu tema vallutuste seas ja teisalt ei olnudki justkui  midagi sellepeale öelda. Mida sa tarka oskad kosta?
"Sa ei usu või?" ei jätnud Volli järele.
"Jah, okei, olgu, väga tore," kogeles Vaike ja lisas, mille oleks võinud ütlemata jätta: "Mul on au."
"Mõtle," sõnas mees nagu ei oleks naise sõnatut tähelegi pannud, "ma olin nagu kaks aastat juba võluriametis, mõistad, mis ma mõtlen?"
Vaike-Laine raputas pead - ta ei olnud huvitatud internetikultuurist ja tegelikult üldse säärasest kraamist, kuigi vahel oli hea mõnd komöödiaetendust vaatamas käia.
"Inglise keeles on see väljend "wizard". Vaat, kui tüüp saab kolmkümmend omamata teatud kogemusi vastassooga, võivad tal esineda üleloomulikud võimed - temast saab võlur."
"Haa! Tõsiselt või? Olid sa siis mingeid muutusi endas märganud?" päris naine siis.
"Ei."
Volli napisõnalises vastuses oli tunda nii väikest naerupahvakut kui ka grammike nukrust.
Täpselt nädal aega hiljem kolisid nad kokku. Vaike-Laine isa oli ainukesele tütrele pärandanud kena kõrgete lagedega korteri. Gaasipliit oli vaid nõme, aga uut ka ei viitsinud muretseda.

Mõnikord soovis Vaike-Laine, et tema mees oleks käe enda külge pannud, mitte nagu veel suurem argpüks ühel varahommikul nii  kella poole viie paiku koos oma vajalikemate kodinatega hiilides lahkunud, jättes esialgu arusaamatus käekirjas kiirustatult kribatud kirja, et läheb Iirimaale kalkuneid kitkuma, ennast otsima ja nii.
Kolmekümnekuuesena? Olgu siis!
Mina ju tema meheks tegin! röögatas naine tusahetkedel. Mis ta ilma minuta oleks? Ajaks ka kusagil netisügavustes juttu, kuidas nekrofiiliga tegelemine on väga normaalne ja nii peakski olema.

Nende mõtete koledust aimas meie peategelanegi, kuid nii näis kuidagi kergem.
Hoopis lahedam, kui teada, et Volli-Villi ei asu temast palju kaugemal kui nii kuuskümmend kilomeetrit ühes depressiivses alevikus kahekordses kapitaalremonti vajavas kuid õdusas väikeses kivimajas koos Liina-Miina ja tema ema, proua Miina-Tiinaga.
Idüllile heitis varju vaid Liina-Miina üheteistkümneaastane poeg Tiit-Teet eelmisest kooselust, kes Vollit alatihti jobukakuks kutsus ning ei väsinud mainimast, et too tema päris isa ei ole.
Eksmees ja see tõeline sigitaja Joonas-Jaagup käis vahetevahel külas oma last vaatamas. Elatusraha keeldus ta siiani maksmast, kuna tema enda sõnadega kurat teab, millele  lits oma raha kulutab, ja proovis oma endist kaasat vahel tagumikust näperdada ning käsi ümber ajada (suure vastupanuta, peab märkima), kuid sõpradega uut paikset kosilast keretäiega kostitama veel polnud asunud. Küll aga oli see viisaastaku plaanis kirjas.