Hermo haavad

 

"Hermo Haava," seisis kabineti ukse kõrvale seinale kleebitud sildil selges ladina kirjas. Seda nime kandev meesolevus seisis juba mitmendat minutit oma uue ruumi ukse ees ning rahulolev muie tema suunurkadest ei kavatsenudki taanduda. Seda hetke oli kaua oodatud. Liiga kaua. Aastaid, mis tundusid kui sajandid kuni dinosauruste väljasuremiseni välja.

Lõpuks ometi üks kuldne tilgake mesilasepiima selles silmapiiri taha ulatuvas lehkavas saastameres.

"Ma tegin selle ära," kordas Hermo valjult. "Ma tegin selle ära!"

Värske divisjonijuht ei hoolinud, et keegi kõrvalruumidest ja paar sammu eemal asuvatest kontorikuubikutest teda kuulda võib või napakaks peab - ta on nüüd siiski keegi ja omab õigust olla vähe vasakule, selline eksentrik. Katsugu vaid keegi viltu vaadata või seljataga klatšida - kohe leiab võimumees võimaluse need ussikesed poolroostes väitsaga punapõsksest õunast välja lõigata.

Nüüd ei jää muud üle, kui erakonda astuda, sõnas Hermo, sel korral vaid iseendale.

Taoline informatsioon oli paslik omale hoida, sest kaua ei olnud möödunud sellest hetkest, kui endine värskelt ametiredelil paari pulga võrra üles end vedanud kolleeg põrutas, et tema nüüdsest seal erakonnas X ja kui keegi kobiseb, siis tehakse tema elu selles näiliselt vabas riigis ikka ropult raskeks. Suured sõnad viisid ülburi küll ajutiselt marjamaale vatsa painutama, kuid üks väike libastumine purjus peaga homobaaris, kus ühe tuntud teatrinäitlejaga rusikaid vehkima asuti, tõmbas nii erakonna reitingu kui värske poliitiku enda säravalt troonilt. Pealegi oli avalikkuse silmis too jõmm tõsine eesti mees, kes tegi vaid tööd ja noh, vahel võttis ka viina ja andis eidele üle küüru, kuid tahmas peaga kindlasti teise mehe pükse alla ei kiskunud. Pigem seletas midagi väärtustest, millest ta ise miskit ei pidanud, nagu poliitikutest mölalõugadele kohane.

Ei jäänud muud üle, kui kapist välja tulla, lahutada, suurest osast varast ilma jääda ning loota kaastundehäältele ühes marginaalsemas murukarva poliitilises koosluses.

Kui ma parteisse astun, oli Hermo raudkindel, siis ikka sellisesse, mis valitsuses on.

Ei oleks osanud keegi ennustada, et maailm pöördub peapeale, värvid muutuvad, kuid sisu jääb samaks. Et kindlustada endale ja oma lähedastele lahe elu, pidi olema kusagil pumba juures oma nägu või olema selle pumba valvurile sama lähedal kui tolle lihane ema.

Hermol oli aegsasti nimekiri koostatud, kes tema nõunikeks saavad, kui ta peaks jõudma oma suure lõppvaatuseni, milleks oleks hea vastutusevaba koht mõnes ministeeriumis.

Polnud suur saladus, et näiliselt vaba riigi ministeeriumites ei pidanud ühegi möödalasu või pesueht skandaalipommi lõhkemise pärast vastutama.

Kahjuks ei mahtunud Hermo kalkulatsioonidesse tõik, et ei tema nägu ega tegu ei olnud nii šarmantne, et penskareid või poliitikas võõraid ligi meelitada. Ei olnud ta kusagil magnet. Samas tõestas elu, et isegi nähtamatust ja karismaatikavabast noorest vinnilisest lendlehejagajast võis saada kuulekuse ja õigetele pugemise korral peaminister.

Käesolevale tõusule eelnes aga üle horisondi ulatuv mõõn, mille Hermo hea meelega unustusehõlma alla oleks pühkinud. Kõik need alandused ja sügavale lõigat hingehaavad ning pealtkistud korpadega veritsevad armid.

Mind ei ole iial nii alandatud, leidis Hermo. Ma tundsin end nagu kärbes koerasital.
Enamus naisterahvaid, kellega värske juht proovis suhteid luua, loobusid tema kaaslaseteenetest üsna kiirelt.

Sa ei ole piisavalt tasemel - Helja
Ma ei tunne, et meie tšakrad samal metatasandil võnguksid - Hiir
Ma ei saa nii madalale langeda. Vähemalt mitte avalikult - Hele
Ma arvan, et sul on mikropeenis... Vaimne mikropeenis - Hille

Üle kolmekümnesed oma majata mehed ei vääri pingutamist - Hella

Need olid viimased lõpulaused, mida Hermo esimesena mäletas ja püüdis teha maksimumi, et need meenutuste varakambrist pühkida.

Võib ekslikult arvata, et kõik need erinevas eas ja elusuuruses naised olid kasvatamatud, järsu meele ja olematu kannatusega kullakaevajad, kuid mure oli selles, et need, keda mees püüda soovis, olid tema haardeulatusest tegelikult väljas. Nende soovidele vastamiseks ei piisanud isegi sellest tõusust, mis lõppude lõpuks realiseeritud sai.

Tõtt-öelda oleksid nad teineteist täie raha eest ära teeninud, kuid pime pilk oma olemuse ja panuse suhtes poleks oma väärtööd teinud.

Esimene käik pärast värsket ametitõusu oli panka, et võtta uus laen Miiduranna maja tarbeks. Perse see neljatoaline kökats, kus Hermo senini ihuüksi elas! Mõnikord käis ema Mammastest külas ja hellitas oma ainukest last (vanem vend Heino sõitis end kahekümne kahe aastaselt mootorrrattaga Jawa 350 purjuspäi surnuks nagu paljudki teised kadunud maarjamaa pojad) hommiku-, lõuna-, ja õhtusöökidega pluss koristas ja pesi pesu.

Mul on nii kahju, oli ema Heljol (just nii armastas Hermo naist kutsuda) kombeks vähemalt päeva jooksul korra mainida, et ükski korralik tüdruk ei ole sinu suurepärasusest aru saanud.

Jah, enamus on kullakaevajad ja litsid, oli Hermo nõus. Kas sa mu hallid viikarid pesid ära? pöördus ta Heljo poole.

Otse loomulikult, kallike, sõnas ema naeratades. Pressisin kenasti ära ka.
Kuid isegi tema soojendav naeratus ei suutnud Hermo veritsevaid haavandeid lõpuni ravida, et vaid pisitillukene arm jääks ebameeldivat meenutama.

Hermo spirituaalne mikronoks kärbus üha enam ja enam, kuid tema nimi ühe kabineti uksel hoidis teda teel, et mitte ühel täiesti suvalisel hetkel autoteele hüpata või oma Subaru Impreza gaasipedaal Tartu maanteel põhja vajutades valida vaid otsetee.

Ta seisis juba kolmas nädal järjest oma ruumi ukse ees ja itsitas kohtlaselt.

Kõik need litsid ja jobud, kes mind koolis ei sallinud, kahetsevad sittakanti, ütles ta endamisi.

Temast mööda hiiliv sekretär sosistas tasa temaga koos luurel olevale kaastöölisele:

"Ta on ikka päris segakseks läinud pärast ametikõrgendust. Üks päev veel ja ma kannan juhatusele ette, et võiks hulluauto tellida."