Rattajaht ja arusaam

Kui nüüd ilm ja elu üleüldse ka normaalseks pööraksid.

1 arusaam

Mõni inimene on pikatoimeline isegi vaatamata tema kiiretele refleksidele ja ajusünapsite välkjatele sähvatustele.

Läks neli aastat aega, et mõistaks, mis on see põhjus, miks asjad tunduvad liimist lahti olevat ning mööda tuba laiali nagu laste mänguasjad.

Täiesti võimalik, et olen eksiteel, aga see kõik näib üsnagi mõistusepärane.

Üks tee jõudis oma piinarikkale kuid loogilisele lõpule, kuid keegi, kellega see rada seotud oli, jäi ilma justkui tüürimehest või siis isegi pigem kaugel pilkuvast majakatulest, mis ei luba alusel kalkide veealuste kivide otsa tuhiseda.

Räägitakse, et loodus tühjust ei sallivat, kuid elu tõestab täiesti vastupidist. Tühjus on olemas ja ta on kõledam niiskest sügisest või kontimurdvast talvest. Uuestisünd on lobajutt, et ennast kraeni pasas veel viimast korda petta.

Ei ole just meeldivate killast omada teadmist ja tunnet, et sa ei ole enam vajalik. Kohatäitena muidugi, aga makulatuuri kannab planeet rohkemgi kui küll.

Kaks pluss kaks aastat lihtsalt numbrina kusagil paberil või mälukandjal, ei midagi muud. Hirmutav on, et ühekohalistest arvudest võib saada kahekohalised - kakskümmend liita kahekümnega lisaks näib päris õõvastav.

Olla teisejärguline prahtki on ülesanne, kuid olusid see päikselisemaks ei muuda.