Mõistetamatu Maanuel

Kõik, kellele Maanuel miskipärast meelepärane ei olnud, lõikasid suure hea meelega tema nimest ühe a tähe ära ning kutsusid teda Manueliks, Manul Manueliks, Manul-Pedeks või Pedemanueliks. Nii poisikesele kui nüüd juba täiskasvanud mehele polnud see omavoliline kohitsemine meeltmööda, aga kuna teda oli kodus õpetatud, et pole ilus teisi näkku lüüa, kõndis ta lihtsalt minema. Kuid põgenemine ei ole alati see kõige targem tegu.

Kui ta kord Marju-Mariga tunde pärast südaööd ööklubist lahkuda üritas, sest naisele meeldis võõraste ees ja seas oma veel vormis taguotsa hööritada, oli selsamal ajahetkel sinna sattunud üks ebameeldiv fauna meessoost esindaja, kes teda just Pedemanueliks hüüda armastas. 

"Õu, kuule, ma mäletan sind!" mörises ootamatult keegi Maanueli kõrva ääres nagu üks suur pekine porikärbes, kes oli pool liitrit haljast korraga hinge alla matnud. Esialgu pidas mees seda klubis kõlavaks mürataoliseks heliks, mida mõned muusikaks nimetasid, kuid kui too tüütu kärbes oma pirinat jätta ei tahtnud, keeras Maanuel lõpuks pead ning nägi enda ees tuttavat sihverplaati - taeva poole kõrguv notsunina, punaka tooniga heledad harvad peakarvad ning pealuust eralduda soovivad kehva kodumaise ilmakarva silmad.

"Tra, sa oled ju see Pedemanuel! Häähää! Tra, täitsa lõpp, mis mehi kohata võib."

Maanueli kahetsustunne, mis oli oma koha sisse võtnud juba kohe, kui Marju-Maarja teatas, et tal on jube äge tuju reede õhtul tantsima minna, kuid mitte mingil juhul ilma oma meheta, võttis kolossaalseid mõõtmeid. Kooselus peab kompromisse tegema - keegi ja miski ei ole ideaalne. Pealegi oli muidu viks ja viisakas Maanuel mees, kellele meeldis omada oma inimeste üle kontrolli. Küll märkamatut, aga piisavalt rahuldavat ülevaadet. Kolmekümne kuuese kohta oli Marju-Mari täiesti küntav vagu ning kuna ta ei olnud oma olemuselt ülikõrk mannekeen, kes vaid varakaid härrasid oma keha külge laseb, tükkis talle tihti igasugust prügielementi ligi. Igaks kolmandaks juhuks pidi ikka kaasa lohisema. 

"No mis teed siin, äh?" päris seanägu. "Ma poleks sind klubiinimeseks pidanudki, tead."

"Ma ei olegi," kostis Maanuel tüdinenud toonil.

"Nahh sa siis siin teed, äh?" polnud tülitaja uudishimul piiri.

"Mu naine..." alustas Maanuel.

"Höö, sul on mingi naine vä?"

Mõnikord võiks küsija suu peale küll ühe hea litaka kihutada, mõtles Maanuel, kuid sõnas rahulikult: "Jah, Marju. Neljandat aastat oleme abielus."

"Oled sa ikka kindel, et Marju, mitte Mart, hööhöö," mökitas punapea kokteilikõrt imedes. "Ma arvasin, et sa mingi pepupoiss oled."

"Sada protsenti Marju," kostis Maanuel. "Näed, sealt ta tulebki. Okei, oli tore jälle näha."

Maanuel ei vaevanudki end mõttega, kust too suvaline lõust teda teab. Jobusid on igal pool ning tema müügiesindaja amet vedas teda Eesti ühest nurgast teise ja sealt kolmandasse.

"Pedemanul, tra, milline püss piff!" röögatas too tundmatu järsku. "Sa ei tutvustagi meid," oli ta nördinud, kui Marju-Mari oli piisavas hõikamiskauguses.

"Ei," ütles Maanuel lühidalt ning haaras ligi tulnud naisel käevarrest. "Tule, hakkame minema."

"Oot, kus sul nüüd nii kiire, ma tahaksin maha jahtuda," ei mõistnud Marju kaasa käitumismustrit.

"Kodus saad puhata küll," oli mees otsusekindel. "Tule nüüd!"

"Maanuel, sa teed mulle haiget," kiljatas Marju.

"Sa mingi peksad oma eitesid vä?" kostus läbi tummise basstrummimütsu tuttav nasaal, mille saatjaks oli konkreetne löök soolotrumminaha tugevaks vibreeringuks, mille tulemusena Maanuel tantsupõrandale vajus. Tema ümber viskles jäsemepaare ning tilkus põrandakattele seksikat higi - kedagi justkui ei huvitanud nokkauti löödud kodumaa juhtiva viinavabriku müügimees, kuupalgaks vähemalt kaks tuhat eurot boonuseta.

Hetk hiljem registreeris ta abikaasa kiljatusi ning tülinorija repliike, mis sisaldasid sõnapaare nagu mõttetu mees, läheme peltasse panema ja nahh sa sellise tolgusega nagu paari läksid ning muud taolist. Kui Maanuel jalad peaagu tagasi alla sai, oli Marju ja too tüütus orbiidilt kadunud.

Kas ta tõesti läks selle jobukakuga minema? Võib-olla talle tegelikult meeldivadki sellised tüübid ja hetkel pakub ta tollele sitapeale oma suud ja kõike muud?

Nüüd hakkasid sähvima mõttevälgud, kus ta polnud üldse kindel, kas ta Marjut omale päriseks tahabki, aga küsima nagu pidi, sest miskit näis toimivat. Raudselt hakkab mingi poldiga kõrvalt diili ajama, kui igav hakkab. Mingi rikkama või lahedamaga. Tuttavad teadsid rääkida, et Marju oli lähiminevikus väga valimatu olnud, täiesti stoiliselt ja avatult. Ise midagi küsida Maanuel ei söendanud, sest eeldas, et rikub nii hea diili ära - kahtlustele vaatamata oli naine tõsiselt tugev tehing, sest taolist isendit oleks ikka ülikeeruline päitsetesse panna. Jah, kui kahele tonnile lisaks numbreid juurde panna, saaks trofee-laadse läbikukkunud modelli, keda sõpradele näidata, kuid see ei oleks ikka päris see.

Võib-olla ei ole see päris armastus, aga midagi sinnapoole.

"On kõik kontrolli all?" kõlas läbi ähma konkreetne toon. Pilti selgemaks tõmmates adus Maanuel, et tegu oli turvamehega. "Näe, suru sellega nina kinni," kostis too turjakas tüüp salvrätikupakki ulatades. "Kui kinni ei jää, võtan esmaabi välja. Niisama ei taha nagu raisata."

"Tänud, mees! Ega sa juhuslikult siit mingit punapead kena brünetiga lahkumas pole näinud?" küsis Maanuel, kui oli ennast püsti ajanud.

"Kolja pani ühele seanäole pasunni õues, aga ma ei tea, kas tal naist kaasas oli."

"Mis Kolja?"

"Einoh, too punase peaga tüüp oma kambaga hakkas nagu nokkima riidehoius ja tuli asjad paika panna. Jumal tänatud, et Kolja vahetus oli, teised oleks ise sisse saanud või midagi. Mõni jobu ei saa lihtsalt normaalsest jutust aru ja tuleb füüsiline noomitus teha ning pärast veel nats gaasi ka näku lasta, et ikka meelde jääks. Raudselt kaebab issile ära ja püüab kohtukeissi tekitada või midagi. Selliseid torusid on ikka päris jõhkralt peale tulnud. Inimesed ei oska normaalselt pidu panna."

"Aga brünetti naisterahvast temaga ei olnud?" päris Maanuel veelkord. "Selline peaaegu nelikümmend, aga hästi säilinud."

"Ei mäleta küll."

"Olgu siis. Tänud veelkord!"

"Pole tänu väärt, aga normaalne, kui keegi nagu vähe head ka ütleb vahel," oli turvatöötaja rahulolev. "Muidu igasugused põrkavad ja ajavad paska."

Maanuel lükkas hüplevaid nukke oma teelt, otsides väljapääsu sellest lämmatavast pimedast ruumist.
Enam ma küll sellisesse paska ei sattu, kordas ta endamisi. Jätku see Marju mind või maha, aga vaid naise pärast selja tagant kümpi saada ei ole väga stiilne tehing. Isegi saab vahel autos mingit träna kuulatud, aga molli saada ei viitsi.

Nende sügavate mõtiskluste saatel oli ta jõudnud võtta garderoobist oma jope ja astuda pisut taaruval sammul öhe. Värske õhk mõjus nagu taastusravi ja mure kadunud abikaasast haihtus koos siseruumi umbsusega Tallinna tolmustele tänavatele.

Võib-olla peaks lahutuse sisse andma või midagi, mõtiskles mees endamisi ja hetk hiljem ei adunud isegi, miks ta sellise välkmõtte otsa komistas.
Tõde jalutab kusagil Kopli liinide kandis ja vilistab loomaaias krokodilli ametit pidava Gena laulukest.