Kui Risto küsis, kuhu nii vara minek, valetas Wiire midagi ühe värskelt lahkuläinud sõbranna kohta, et too vajab tuge. Selline emotsionaalselt labiilne nagu naised ikka, püüdis naine usutavust lisada. Risto noogutas nõusoleku märgiks ning süübis hommikuhelveste kehasse installeerimisesse. Kelloggs on liiga mainstream, pobises mehehakatis. Ma lähen vist Nestle peale üle. Nesquik on päris potentsiaalikas valik.
"Õhtul näeme siis, musi!" hüüdis Wiire käeviipega.
"Allright!"
"Ja ära neid netikommentaare liiga palju loe, eksju, need ajavad su asjata leili."
"Pidid sa meelde tuletama, eks!" ärritus noor kiirluuletaja. "Sa ei kujuta ette, mis jama eile mingid kirjutasid..."
"Ära siis loe, eks! Tšau!"
Ta pidi tunnistama, et talle meeldib lapsi kantseldada neid sealjuures ise sünnitamata või adopteerimata. Naisele endalegi üllatuseks ei olnud looduse kutse asunud raevukale sõjakäigule, kuigi polnud enam kaua juubelini, millest moodustuks sirge võidusõidurada, mille pikkuseks olevat tavaliselt kümme aastat. Ju siis lapsikutest kaaslastes piisas, et emainstinkt elektrikarjuse taga hoida. Pealegi ei olnud ta kunagi päris beebidega väga suur sõber olnud. Sõbrannad olid juba teist või lausa neljandat korda paksuks pandud ning üsnagi raske oli nendega ühist keelt leida, sest mähkmetest ega tupelihaste tugevdamise nippidest ei soovinud ta midagi teada.
Kord pärast gepardlikku ühet oma viimase kallima Ristoga oli Wiire esitanud endale konkreetse küsimuse: tahan ma temaga last? Kahjuks oli vastus selge juba küsimuse esimesel sõnal ette ära arvatud.
- Liiga tihti ma tunnen end nagu mingi kole ninarõngaga feminist, kes vihkab mehi vaid seepärast, et need temaga suhtesse ei taha astuda. Kui ma hommikul peegli ees end kohendan, näen täiesti naiselik välja. Kui ma tantsin peol, siis nagu ikka sensuaalne olend, mitte üks samm vasakule, teine samm paremale nagu mingi maatõugu. Mu hääl ei ole rögiseva parmu oma, vaid hele, kohati häirivalt kriiskav, aga siiski selline, millega lapsi ja vanamutte ei hirmuta.
Lyyne arvas, et ma ei ole veel õiget tüüpi kohanud, kuid ma olen vähemalt kakskümmend klemmi oma sängist läbi vedanud, seega põgus ülevaade peaks asjade seisust siiski olema.
See ei peaks mind häirima, aga natukene kripeldab ikka. Eks me kõik tahame olla natukene normaalsed.
"No tere-tere! Mina olen Loit Taudsepp ja lasen teile totaalselt maitsetut, ainult mulle endale peale minevat muusikat!" röögatas raadiodiskor ahelsuitsetaja toonil Wiirele kõrva, kui ta oli süütevõtit keeranud.
"Risto, kurat küll!" Ta klõpsis roolil asuvat helitugevuse nuppu ning kõrvale sobiliku leidnuna asus äkitselt paigalt võttes teele.
Wire vihkas segavat möla sõidu ajal, kuid oli Risto kõrval harjunud nii, et pani lausa ise mulakasti tuksuma. Mida kõike kooselu teisega ei tee, eksole.
Loit Taudsepp oli mitmel korral Would Bangi lugusid mänginud, kuid ei saanud mürgiselt torkamata jätta, et Tyrajyri riimid on siiski päevakohasemad, see tähendab, et meeldivad just temale rohkem.
Risto kees pettumusvihast ja lubas Loidu näo üles lüüa, kui peaks teda kusagil nägema.
Wiire meelest oli Taudsepal ka häid hetki, kuid seda polnud paslik kodukorra huvides valju häälega välja öelda. Pealegi oli Ristol tekkinud uus vägivaldne harjumus asju mööda tuba loopida ning kõikide võimalike vägisõnadega sõimata. Ka oma Wiiret, kes teda ei mõistvat ja olevat lihtsalt üks väljaveninud vagiinaga vana lehm, kes endale korralikku meest ei ole suutnud leida ning peab noori ja kogenematuid tüüpe jonksutama, kes nagunii ei tea veel, mis see õige naine on.
Vaatamata torkavale valusööstule oli elukaaslase sõnades terake tõtt, kuid selle vahega, et väheste kogemuste ja plussina rumalate meeste vastu oli tal taoline tõmme, mida eirates oleks naine leidnud ikka tee selle poole, mis südame sundimatult põksuma paneb.
Kord proovis ta tuulele vastu pissida, kuid sai kogu oma heitvee vastu silmnägu tagasi ning pidi kolm kuud end isa eest varjama, et too tema kahte kinnilöödud silma ei märkaks.
Richard ei olnud muidu otseselt halb mees ning pidas vastu lausa kümme minuitit, kuid oli ka Wiirest kümme aastat eespool ning väikeseid möödarääkimisi lahendas mõne hea vopsuga. Targa ja eduka mehena teadis ta, kuhu tuleb täpselt lüüa, et vägivallast selget märki ei jääks - pisike puukas näis palju ehedamalt väikese libastumisena trepil või ootamatu musta jääna kõnniteel. Siiski ei pidanud Richard kaua vastu ning lajatas rusikaga löögi Wiire nina pihta. Lendas sädemeid ning ninast nirises eluvett kui võõra kaevust.
Oih, vabandas Richard, ma nii tugevalt ei mõelnud ning asus peksukotti hellalt tohterdama.
Antud intsidendist Wiirele piisas ning kui naisepeksja proovis teda juustest haarates majja tagasi tõmmata, sisistas ta, et kui Richard nüüd ja kohe lahti ei lase, räägib ta kõik isale ära.
Wiire ei tahtnud teada, millega issi tegeleb, kuid tal oli aimu, et paljud teda lausa paaniliselt pelgavad. Jah, oli tal ka kasvu peaaegu korvpalluri jagu ning turi nagu maadlejal, kuid hääl oli mahe nagu loodussaadete jutustajal. Ju siis jutustas ta midagi nii jubedat.
Isa sõbradki ei näinud välja nagu tavapärased keskealised pereinimesed, vaid pigem sellised, keda võis näha televiisoris saates "Kriminaalne Venemaa". Kuid aiaga eraldatud kasvatusasutuses polnud Werner siiski tütre meelest aega veetnud.
Mitte alati ei olnud isa olnud ettevõtja ning mitte alati ei olnud nad elanud kohisevate mändide all, kahekordses kõigi mugavustega majas.
Tema äridki olid pigem küsitava väärtusega, aga kuna kõik oli kodus paremas korras, polnud mõtet asjadesse süübida. Mis sellest, et peamiselt omas Werner pandimaju, pisikesi mobiiliärisid või remonditöökodasid Mustamäe garaažiboksides ning kodus oli vähemalt kaks pisikest raudkappi, mille ligi ei lubatud Wiirel minna. Lausa kaarega pidi mööda kõndima.
Kui ma suureks saan, siis tahan saada selliseks nagu sina, iss, oli kord väike Wiire lõbusalt teatanud.
Ära sa seda küll taha, naeris Werner ning kukutas salve ühe pöidlavajutusega Makarov püstolilt.
Isa mainimine mõjus ning kogenum meesterahvas jäi peaaegu pisarsilmil lahkuvale Wiirele järele vaatama. Ju ta aimas, et on tulemas midagi, mille õudsuseastet ta veel hoomata ei oska. Wiire ei teadnud, millega Werner täpselt tegeleb, kuid aimas, kuidas isa reageeriks, kui teada saaks, mis tema pisikesega on tehtud. Seepärast instinktiivselt tema nime peale tuligi.
Ma ei taha, et paps kinni läheb, oli Wiire otsustanud ning ravis sinisilmi ühe diskreetsema sõbranna juures. Kui silhverplaat näitamiskõlbulik, valetas Wernerile, et läksid lahku mõlemapoolsel kokkuleppel.
Noh, see ei sobinud, tead, püüdis Wiire isas piinlikust tekitada, et sulgeda igasugune võimalus edaspidistest teemaavamistest.
Ei-ei, ma ei taha teada, rehmas Werner käega, ja plaan sidus oma otsad kenasti kokku.
Täiskasvanuikka jõudnuna sisenes Wiiresse hirm, mille maalis elupildiks mõnenädalatagune sündmus, kuhu põimus tema eksistents vaid seepärast, et oli kogemata oma telefoni poodi unustanud, kui ühega isa vähestest normaalsetest alluvatest oli lobisema jäänud.
Wulter ei pügenud püksi, kuid ei olnud samas ka päris selline tänapäevane homoseksualistist sõber, põhimõtteliselt sõbranna. Oli ehk vähe imelik ning mitte päris kavatsusteta, kuid piisavalt kasvatatud, et ei hakanud kohe mingit kepitraati tõmbama. Vahepeal on hea meestega juttu ajada, sest noh, isa on iss ning Risto... Ristot tuleb kasvatada.
Kahju veidi, et Wulter selline paadikas on ja riided nats nõmedad, oli Wiire aeg-ajalt mõtet õrritanud. Võiks ju täiesti üheööpartii olla. Täpselt sama vana ja...
Wiiret üllatas, et ta oli nii rahulik, kui püstol paukus ning selle kuul Wulteri läbistas. Samuti oli küsimusi äratav see, et korrakaitse nii kärmelt kohale oli jõudnud. Ju siis asus aeg nende jaoks kiirkerima ning too arusaamatu osa vajus hetkega unustusesse.
Naisele näis, et ta oli seda hetke oodanud juba mõnda aega, kuid seoses kellegi teisega, kes oli tema elust mõnda aega pusletükina kaduma läinud.
Pärast rusikakangelasest lahku minekut teatas Werner ühel pärastlõunal, et tal on üks tähtis äri ajada ning tuleb minna piiri taha asju ajama. Ta keeras kurvalt selja nutvale naisele ja kohkunud tütrele ning istus pilku tagasi pööramata toonitud klaasidega kaarenmusta autosse.
Oma kohalikud toimetamised oli isa ema ning oma partner Rudolfi hoole alla andnud, nii et elu sujus sama visalt nagu varemgi, kuid keda ei tahtnud tagasi koju tulla, oli Werner. Telefonikõnedele ei vastatud, aadressi, kuhu vanamoodsalt paberkirja saata, isa ei jätnud. Teadmatus kestis, kuni helises ema telefon ning puhtas eesti keeles teatas üks meesterahvas, et Werner see ja see on meie hoole all. Saime selle numbri sellelt ja sellelt ning seisukord on raskevõitu, kuid stabiilne. Insult. Külastada saab kas või homme Regionaalhaiglas.
Wiirel polnud aimugi, miks ta Ristole oma perekonda polnud tutvustanud. Noh, nii nagu kord ja kohus ja nagu ikka seda tehakse. Ema oli vist ta paar korda isegi näinud, aga isa mitte kunagi. Jutuks polnud samuti tulnud, sest Risto armastas vestelda peamiselt iseendast ja oma karjäärist muusikamaailmas.
Samas, mis ta selle teadmisega ikka peale hakkaks, mõtiskles Wiire. Kindlasti tunneks end vähem gängstana, kui saaks aru, mis tüüp mu isa on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar