Staarmaag

Ta vajutas kontrollpuldil punast ümmargust nuppu ning keeras end diivanil selili, lastes pilgul mööda värvimõralist lage joosta - jälle üks päev kuhugi poole. Kuid kas sooja tuulega paremuse või kõrbja kehvuse poole, polnud kusagil kirjas. Isegi kohalik staarmaag Migor Pang sügas vaid oma hõredakskulunud hallikat habet ning sõnas sosinal: türa seda teab. Ülihoolivatest pereemadest ja kurbadest pensionäridest austajad olid nördinud ning arvasid, et pärast sellist sõnavõttu peab maag Pang oma suud küll iga päev püha veega loputama, et see roppus sealt välja saada. Võltsjumalus aga pidas omaette peenikest itsi ning vaatas, kuidas ebapopulaarne reklaam tema pangakontot veelgi priskemaks muutis. Avalikult seletas ta šarlatanina muidugimõista, et pangad on halvad ja söövad tööinimese hinge.

Tema, too, kes õhtupimeduses diivanil lesis, soolapuhujaid ei uskunud. Siiski, üks noor naispetis, kes üritas ameerika reaalsaates ameeriklaseks muutuda, oli päris kobe tükk, kuid kehaihalus oligi kõik, mis tolle naise juures sümpaatseks jäi. Ta vaevas pead hoopis teiste küsimustega ning kuigi oleks kindlasti ka nõidade ja tervendajate käest igasugu nõu saanud, eelistas ta ise hakkama saada. Küll eduahtralt, kuid siiski ise.

Miks telekast midagi normaalset ei tule? küsis unetu endalt. Juba kaks kuud ei midagi sellist, mille saatel õhtul magama jääda. Suusatamist ei ole veel, et saaks selle saatel vaikselt nohiseda ning pealegi oleks see kavas enne magamaminekut. Mingit Van Damme tobedat vehkimist ei tahaks passida. Sai isegi nooremana karates käidud, kuid siiski.

Netist on samuti põhimõtteliselt kõik vaadatav üle kaetud ning laiutab õgradlik tühjus.

Ma juba tunnen varvastest alates, kuidas lollid mõtted mu pähe tahavad tulla... Kuigi loogiliselt peaks olema just vastupidi - peast varvastesse. Võib-olla mul see ülakorrus ei olegi funktsioneeriv ning mõtlen mingite... mingite varvastega.

Toivo Villup kuulus sellesse ajanäritud generatsiooni, kes veel ühest maagilisest kastist keset elutuba midagi pidas. Tahvlite ja mobiilide peale polnud nagu seda tungi ning arvutis pidi nagunii kogu päevatöö ära tegema. Vahel igatses ta aega, kus hilisõhtuti pehmet pornograafiat näidati. Oli nagu, mida oodata. Arvutis tuleks vaid Lemmikud lahti võtta ning maraton võib alata. Selles pole mingit mängulisust, mingit ootust. Kõik, kes Toitsi lähemalt teadsid, olid kursis, et niisama tuim hööveldamine talle huvi ei paku. Seepärast oligi ta koos elanud ainult kahe vastassoo esindajaga. Nendele vist tislerlik lähenemine istus, kuna Toivoga nad kaua vastu ei pidanud.

Toivo viimane kaasa Tairi võttis viimases hädas ühendust Migor Pangiga temale pühendatud telesaates "Ülevad hetked Migoriga", kus oli võimalik saatesse helistada ning küsida esisoolapuhujalt erinevaid elutähtsaid küsimusi. Kõneminut maksis täpselt kümnekas käibelolevat maksevahendit, nii et paljud ullikesed ning seeniorid olid sunnitud kiirlaenu võtma ning oma viimase vara võla katteks loovutama.

"Jah. Tere! Me kuuleme teid," sõnas maag Pang rõõmsameelselt ning puuris pilgu saatejuhi sügavasse dekolteesse. Parem partii kui minu eidel, käis mehe mõtteist vilksamisi läbi. Kurat, kellel ei ole nagu parem kui tollel lehmal, rsk.

"Kas härra Migor Pang?" päris Tairi arglikult. Migorile meeldis, kui teda härratati või muid tiitleid omistati - see veidi leevendas karmi reaalsust, et allkorrusel olid tekkinud tõsised häired ning mõni aasta üle neljakümnene meesterahvas oli põhimõtteliselt potentsitu.

"Absoluutselt. Mina see olen. Tere ja õnnistust teile!"

"Tere! Mis teie nimeks on ja mis mureks?" küsis saatejuht Tiiu Tush ebaviisakalt vahele, kuid kuna teda oli naiselike kehavormidega õnnistatud, andis Migor talle sellise tundetuse andeks.

"Mina olen Tairi ja helistan Murastest."

"Oot, seal oli mingi lastekodu kunagi vä?" jörises Migor, pööramata pilku kolleegi välispinnalt.

"Jah, oli küll," kinnitas Tairi.

"See on halb energia, ma ütlen. Sitaks kehv värk. Te peaksite sealt ära kolima, ma arvan. Ükskõik, mis teid ka piinaks, asi on selles kohas. Ma olen sada prossa kindel. See on tume energia, keegi on teile needuse peale pannud ja noh, see koht on iseenesest juba täiesti ebazen. Lastekodus ei saa olla rõõmu. Kõik need pisarad ja karmi kasvataja pekstud vorbid tagumikel. Need hirmust märjakskustud linad - õudne!"

"Jah, teil on vist õigus. Ma tunnen tõesti end tihti kodus kehvasti... Aga mis te arvate, kas minul ja mu mehel, Toivol, on lootust kokku jääda."

"Mis tähtkujust Toivo on?"

"Kaksikud vist."

"Einoooh," venitas Migor demonstratiivselt. "Siis on kindel, et see asi ei püsi. Ma olen aastaid asju uurinud ja need kaksikutest mehed on juba eos litsid mehed. Nagu Vargamäe omad. On Toivo teisi naisi pidanud?"

"Ei, ma ei usu."

"Raudselt on. Ma ütlen, et lausa 110 protsenti."

"Olete te kindel? Ta on peaaegu kogu aeg minuga."

"Seda ta just tahabki, et te arvaksite," torkas Tiiu Tush vahele.

"Just, Tiiu räägib sulatõtt," kinnitas Migor. "Näete, kulla Tairi, isegi Tiiu on õppinud, kuidas asjad maailmas toimivad, näete. Teil on aga lootust. Saatke see Toivo kus see ja teine. Ja kui ta ei ole teile veel sarvi teinud, siis teeb seda tulevikus. Raudpolt, ma ütlen."

"Aitäh teile!" tänas Tairi viisakalt.

"Õnnistust sulle, Taime," sõnas maag lõpetuseks. "Pea meeles, et sa selle tolvaniga lõpparve teed."

"Tänud helistamast!" lisas Tiiu.

Üleküla kepivend ise antud saadet oma silmaga ei näinud kunagi. Polnud sõprugi, kellele taolised asjad huvi pakuks, kes oleksid võinud kergitada saladuskatet, miks Tairi asju ühel hommikul enam laudadel, sahtlites ning kapisügavustes ei olnud. Toivo proovis küll helistada, saata sõnumeid ning kirjutada Lõustaraamatus ning saatis paar temale mitte omast halavatoonilist e-kirjagi, kuid teisel pool valitses tume helivabadus.

Torise äraminek oli veel kuidagi arusaadav, sest tema leidis endale Egiptuses reisil olles kellegi teise, kes talle rohkem ilusaid sõnu lausuks, kuid tühje tegusid teeks, seega sinna polnud midagi parata. Kui inimene on otsuse teinud, mis ma ikka enam, oli Toivo otsustanud. Ta ei aimanud, et kord, kui nad juhtumisi Kaubamajas teineteisele vastu kõndisid ning sõnatult möödusid, oleks Toivol olnud ideaalne võimalus naine tagasi võita, sest puhuma olid hakanud teised tuuled, ning suur sõnameister leidis varakama sümpaatia, kellele puru silma ajades roosiõisi pähe puistada. Mehel oleks piisanud vaid pelgast tervitamisest ning Toris oleks tema käte vahele sulanud kui šokolaad. Õnneks kodumaise meesisendi tohmus säästis Toivo sellest vääritust saatusest ning tema peaski oli vastu võetud otsus edasi sammuda omapäi...
Kui ainult televiisorist midagi vaadatavat tuleks.