Antisots

 

Olen tähele pannud, et asjade selgeks rääkimine ei ole alati see kõige tegusam viis. Mõnele meeldib ümber kuumpulbitseva vulkaanimäe keerutada ning mida inimene soovib, tuleb talle anda. Mitte just sellisel hõbekandikul ja taolisel kujul, mida ta sooviks. Väike vimka sees lisab vürtsi ja põnevust. Tõde ajab paljude pead lootusetult enamgi sassi, kui väike vale, mis aitab edasi eksisteerida. Küll uduses poolteadmatuses, kuid abiks ikka rohkem, kui päris ekstreemsed ja lõplikud valikud. Me unustame ära, kui nõrgad me tegelikult oleme, kuid samal ajal minetame oma tugevused just tänu nendele vajakajäämistele, mis püsivad paremini meeles. Rääkige veel headuse kõikevõitvusest ja kuidas päevakangelane päästetud kaunitarile õhtuhämaruses pool minutit kotte teeb.

Niisiis, ma valetan ja ei tunne end üldse kehvasti. Ükskord läks täie tuhinaga metsa siis, kui iseendale puru silma ajasin. Olin kusagil neliteist-viisteist ja kõrvuni sissevõetud ühesse pikade kastanpruunide kiharatega klassiõest, kes minust suurt ei pidanud. Muidugi klassiõhtul tantsima ikka tuli, kuigi viskas pisut põlgliku naeratuse sõbrannade suunas. Surusin teda endale üsna lähedale - ta lõhnas jumalikult.

Kujutasin endale ette, et oleme samal lainel ja meri on palju kõrgemal kui põlvini. Peaaegu kujutlesin plikalikult ette meie ühteheitmist pulmaööl, kuid kihutasin selle mõtte kohe peast. Siiski leidsin ma, et tean täpselt, mida temake soovib ja ihaleb, kaalumata oma plaane ümber isegi siis, kui nägin teda ühe keskkooli värskelt lõpetanud tüübiga käsikäes kõndimas. Andsin talle selle ühekordse tiivaripsutuse andeks.

Minu õhulossi paksud müürid pommitas puruks teadmine, et mu daam sai tolle tolgusega, kes nüüd juba kusagil kutsekoolis mutreid keeras, lapse, poisiraisa. Mu armsam ise tudeeris samal ajal samas ametikoolis kokaks. Jah, see polnud nüüd amet, mille üle uhkust tunda, kuid temale pidin ma selle vea andeks andma.
Olin saanud sisse füüsikateaduskonda ja kuigi seal oli üüratuma igav, teadsin ma, et tulevikus leian ikka midagi, mis selle alusbaasiga kasulikku teha. Hea meelega oleksin kusagil kohvikus vedelenud ja virisenud kehva kunsti üle, kuid sellise jamaga ei jõua kusagile. Mitte et mul oleks kiire ja tormaksin edu suunas - absoluutselt ei. Mulle meeldib teatud elustandard ja selle säilitamiseks ei saa päris lõdvaks muutuda ja lasta teistel end ülal pidada. Isa ähvardas mind tihti kodust välja visata, kui viied tunnistusel ei terendanud. Mõjus efektiivselt.
Seepärast paljud kunstnikud ja kirjanikud võimu tiiva alla pürgivadki - vorsti on leivale vaja, ja muud teha, et seda teistviisi saada ja säilitada eneseväärikus, ei viitsi neist väga keegi. Perselakkumine on palju lihtsam töö. Hiljem selgub neilegi, et nii absoluutselt ei ole.

Lõppude lõpuks elasid nad mõlemad suhteliselt vaest elu oma kahe põngerjaga ning too mutrikeeraja jäi lakku täis peaga auto alla. Minu südamedaam oli muutunud aga monstrumiks, üks laps ühes, teine teises käes, nii et võlu oli hääbunud. Ise ta ka oma südant pakkuma ei tihanud tulla - võib-olla oleksin nõrkushetkel ümbergi mõelnud.

Käisin tund aega möda tuba ringi ja korrutasin, kui loll ma ikka võisin olla, et lasin end meelitada ühest täielikust tühisusest.

Teistele käojaani ajamine on aga hoopis teine tera. Te imestaks, kui teaksite, et palju arvavad, et mul on olnud sadu armukesi, kolm Lexust ja kaks aiaga maja. Nad usuvad mind sinisilmi, kuid kõrvalefektina ei armu nad minusse kunagi. Võib-olla on see looduse omapärane viis tasakaalu säilitamiseks.

Füüsikast tüdinesingi lõpuks niivõrd, et hakkasin kinnisvaramaakleriks. Isa teadis kedagi, kes teadis kedagi ning ma nägin vähemalt ülikonnas inimese-laadne välja. Plussiks muidugi see, et suutsin suuga terveid impeeriume ehitada. Muidugi need ilmatumad haldusalad olid vaid häält peenikeseks muutvat heeliumi täis. Kui sedagi.
Igal juhul sõlmisin esimesel majanäitamisel pärast pool tundi auruajamist lepingu. See imponeeris isakese sõbra sõbrale ning olin värvatud.

Lisaboonuseks sain elada edasi täpselt nii, nagu olin varem seda teinud - millegi peale muretsemata ning rentaablis piirkonnas. Isa muheles rahulolevalt.
Korraldasin isegi soolaleivapeo. Tegevus, mida ma tavaolukorras absoluutselt ette ei võtaks, kuid esivanema sõbra sõber soovitas tungivalt, et tugevdada kollektiivisiseseid suhteid. See tulevat kasuks tõsise finantsprofiidi pikaealiseks kindlustamiseks. Täpselt nii ta sõnas, silmades pisike tuleleek mänglemas. Mind raha ei eruta, kui selline.

"Tüübid räägivad," alustas üks laiaõlgne kuju minuga ootamatult juttu. Vend higistab vist kõvasti jõusaalis, süstib steroide ja mõnikord pärast oma tüdruksõbral vihahoos silma siniseks löönuna nutab magamistoa nurgas nagu laps. Kuid mitte seepärast, et naise vastu kätt tõstis. Imre on muidu talutav kuju, kuid ta pingutab tõsiselt üle rääkides oma suhtevälistest vallutustest. "et sa ajad klientidele nii hästi puru silma, et jää või ise uskuma."

"Ah, ma olen alles kaks diili kinni pannud," üritasin ma tagasihoidlikuks jääda. Pealegi paelus mu pilku üks femme, üks kena maakler, kel olid juhtumisi samatooni kiharad, kui mu kooliaegsel kiindumusel. Ütle veel, et inimese jaoks ei eksisteeri kindlat tüpaaži.

"Türbel, ära ole selline mömm," purskas Imre. Võimalik, et ta oli enne küll tulekut väikese musklisüsti teinud või midagi muud põnevat kehasse sisestanud. Alkohol see kindlasti ei olnud. "Sinus on jõhkralt potentsiaali. Robert räägib sinust tihti ja enamus ajast ülivõrdes." Robert, see on tolle isa korbikaaslase ehk siis sõbra sõbra eesnimi. "Ma vahel lähen täitsa kadedaks."

"Pole põhjust."

"Kurat, sa ikka oskad, mees," kostis Imre. "Ma kujutan ette, palju eitesid sa oma jutuga rajalt maha võtnud oled. Sa oled nagu mingi... psühh, tead. antisots."

"Okei." Ma ei osanud tõesti midagi targemat öelda ning, võib-olla jääb teil mulje, et jõusaali-Imre on mingi poolemeelne tüüp - oh ei. Tema jõmmilik lähenemine on üks suur ja tugev mask. Tegelikult armastab ta maasikaid vahukoorega ning on piiripeal samaseksuaal. Aga tema ehitatud müür on tugev ning mul ei ole plaanis seda lõhkuda. Veel.

"Räägi nüüd välja, palju sa eitesid saanud oled, ah?" ei jätnud kolleeg mind rahule. Ja nii ma siis valetasin esimest korda töökaaslastele. Mitte viimast - oh ei! See oli vaid algus, kuid seda nad kuulda soovisid. Ning mulle meeldis hea elu, seega vorst vorsti vastu. Ausus oleks mind ilma pikema jututa ukse taha tõstnud. Isegi vaatamata mu sidemetele. Olgu, mu sigitaja ja kasvataja sõlmitud liitudele.

Kahest kiirest lepingust sai välguna kuus, kuuest üheksa ja nii edasi. Mul oli menu, mind peeti meeles, mind kadestati ja imetleti, kuid too puukoorepruun peake jäi minu poolt segi ajamata. Võib öelda, et ta isegi vältis mind ja hoidis Imre (sic!) poole. Headest inimestest on raske kirjutada ja kuigi mu sümpaatial oli nõrkushetki, kus ta end üsnagi kerglaselt oma keha kasutada andis, oli ta siiski lumipuhas hing. Mitte nagu mina.

Ma püüdsin, üritasin teha maksimumi, et teda enda poole tõmmata. Ma kehastusin lausa iminapaks ning ei lasknud lahti enne, kui sain aru, et seis on lootusetu. Seda tehingut ei sõlmi ma ealeski. Kuid mis mind kõige enam häiris, oli see, et ta andus Imrele. Ma ei mõistnud, miks. Imelik oli, et too kehakultuurikoll mind kunagi sel teemal ei torkinud. Ta teadis mu tundeid, ma olen päris kindel. Nagu eelmainitud - ta ei olnud üldse rumal isend, kaugel sellest. Tema silmamoondus aitas tal saavutada eesmärke, jõuda edasi.

Olen hakanud kahtlustama, et ta kardab mind. Ta teab, et mina tean temast. Ja minu ründamine jätaks raja vabaks mulle piik ees tormata ning tema hõbedaselt helkiva kiivri visiiri vahele silma tungivad puupinnud torgata.

Teistkordselt sammusin toast tuppa, siunates, et olen selline idioot olnud. Kuid ma ei mõistnud, miks see nii oli - kasutasin kõiki teadaolevaid manipulatsioonivõtteid ning andsin viimase oma loomulikust hämajasügavusest. Peaaegu oleksin tönnima hakanud suurest vihast ja pettumusest, kuid sain järjekordselt õigeaegselt sellest tundedebiilsusest kinni.

Ning siis süttis mu pea kohal lambipirn, see tavalise hõõgniidiga, mitte elutu halogeen. Mu heureka! Mu ilmutus!

Klopper mu rinnakus peksles nagu marruaetud võitluspeni puuris. Kõrvad lõid lukku. Ma hingeldasin, otsaeest tilkus kehavett, suu täitus liimja süljega. Kui see tähendab olla elus, siis pole see kuigi meeldiv tegevus. Kuid nüüd oli hilja ümber mõelda. Otsustasin endale sel õhtul mitte valetada, vaid olla aus. Too ilus ruuge peanupp oli mu embuses, ta suu oli mu triibulise salliga kaetud ning tema mururohelistes silmades peegeldusid hirm, teadmatus ning küsimused, millele ei soovinud ma vastata. Tahtsin, et ta oleks vaid mu kõrval. Ta lõhnas nii hästi, nii puhtalt. Põimisin oma käed ümber tema nii tugevalt, kui sain. Ta niuksatas tasa, kuid siis võttis saatuse omaks, leppis hetkega ja minuga.

Ma ei tea, mis valega ma sellest supist välja tulen...