Lauritsa läbipõlemine

Ma ei tea... Tähendab, ma üldiselt tean, aga ma ei taha teada, endale täielikult teadvustada, kuidas ma siia jõudsin. Või pigem roomasin, oleks õigem öelda. Pole kunagi uskunud mingisugust kahtlast saatuse teooriat ja jumalat või asja, kuid tagasi vaadates võin öelda, et tegin ühe suure vea, mis andis loa väiksematele ja suurematele möödapanekutele. Nagu ühe libastuse mitu last, üks laastavam kui teine.

Naisterahvaste suhtes pole mul kunagi väga elutervet maitset olnud ning oma lihase emagagi vägagi nurgeline läbisaamine, nii et selles suunas kõrbemisele võib lihtsat psühholoogiat kasutades selgituse leida. Liina oli viimane rist seinal, lusika otsaga paneeli kraabitud. Enne teda aga sai tapetud aega ja närvikava Liisi, Luisa, Leena, Ly ja Leonoraga. Võimalik, et olen kellegi unustusehõlma pistnud - mu mälu ei ole tõesti enam see, mis varem, kuigi pole neljakümnelegi lähedal. Too viimane naisenimi, Leonoora, temaga olime registreeritud kooselus, Lyga lausa laulatatud ja Liinaga samuti abielus. Räägitakse ju, et mida vingem pulmapidu, seda võimsam nutulaul pärastpoole. Ja nii oligi.

"Laurits, ütle, et sa armastad mind," sosistas purjalik Leonora värskele abikaasale kõrva. Neli tantsupaari tallus kohmakat valssi ühemehebändi taustal. Enamus külalistest oli mõisa peale laiali vajunud. Lauritsal ilmus väike pisar vasakusse simanurka, kui ta oli arvele silma peale saanud. Aga mu isa toetab ka, oli Leonora tõotanud. Kuraditki ta kaasa aitas! Jälle üks jõhker laen. Jälle!

"Ma armastan sind," ütles mees need soovitud kolm maagilist sõna.

"Ütle veel," anus naine. "Aga sel korral nii, nagu sa seda mõtleksid ning ei vahi samal ajal Leena tagumikku!"

"Ma armastan sind," kordas Laurits öeldut abikaasale silma vaadates, kuid vilksamisi käis objektiiv üle ka pilkupüüdvast istmikust - kindlasti top kolme seas, mis nähtud. Would bang 9/10.

"Räägi mulle, kuidas sa mind esimest korda märkasid?" päris Leena kord, kui nad olid juba aasta aega koos olnud. Romantiline õhtusöök Noa restoranis, päike kustus merre, heites punaseid kiiri naise suurtele ümaratele päikseprillidele. Patt oleks ausa vastusega kõik hea ära rikkuda, kuigi Leena ei olnud päris selline peen preili ning julges vahel voodis teki all gaasegi tasahilju väljutada. Õhtuks ei sooviks samuti päris kalana kuivale rapsima jääda.
Mees keerutas veinipokaali sõrmede vahel ja lausus: "See kõlab nüüd küll väga nõmedalt, aga..."

"No mida sa jamad, ütle välja!" hüüdis Leena naerdes.

"Minu ja Leonora pulmas," vastas Laurits pilku maha heites. Päris näotu vale see ei olnud.

"Haahaa!" naeris naine. "Ma ju teadsin seda küll. Ma mõtlesin, et ikka kuidas sa märkasid, mitte kus. No räägi välja, lontrus!" Tema sõbralikust toonist võis välja tõmmata teatud nõudlik-kurja noodi, mis andis teada, et pikalt sellist kõrvalehiilivat käitumist ei tolereerita. Pealegi oli Laurits äia käest mõni tuhat ühikut laenuks võtnud, seega pidi vähemalt korralik näima.

"Siis, kui sa koos Lauriga meid õnnitlema tulid," ütles Laurits ning püüdes teemat mujale suunata, sõnas kiirelt: "Mis arvad, teeme veel ühed veinid?"

"Öö on veel noor," nõustus kaasa. "Igal juhul! Viipa too ettekandja siia. Päris kobe tips too, mis?"

Kõlab ehk uskumatuna, aga kõikidest neist võetud võlgadest suutsin ma kuidagimoodi välja tulla. Osad maksin ära, mõni jäi juhuse kaasabil maksmata. Näiteks Leena isa sai poole aasta pärast insuldi ning nõudlus kadus. Pulmapeo Leonoraga maksin seitsmekümne protsendi osas ära, kolmkümmend laenasin sõbralt, kes Kanadasse kolis ning miskit tagasi ei nõudnud. Võta seda kui kinki, ütles ta. Oleks selliseid mehi rohkem.

Võib öelda, et mul vedas hullupööra, aga teisalt sain vastu vahtimist nii, et silmad lõid sädemeid. Kõike ei saa teiste süüks ajada, aga enamuse siiski. Minu möödapanek oli see, et tõmbasin oma ellu just neid, kes mind tükkideks soovisid rebida ja liha luudelt tirida. Kahjuks oli neil kõigil üsnagi meeldiv kuju ja nad kontrollisid numbreid, mis mind ennast paremini tundma panid.

See kõik ei pidanudki mulle kuuluma, kuid sisemise tungi vastu ei saanud ma isegi siis, kui ninast, kõrvadest ja suust elumahla tilkus.

"Kuradi tõbras sihuke!" röögatas Luisa ning kihutas kontskingaga lamavale tüübile ribidesse. "Mina näen nii palju vaeva ja sina niimoodi...! Lembit, tõmma talle veel üks." Öeldud, tehtud, ning maaslamajat tabas uus hoop, seekord kõhtu. Pekstav ümises midagi, tema silmnägu oli moonutatud üheks ühtlaseks reesus A negatiivseks klombiks.

Öö oli vaikne, reede kohta liigagi. Sadas paduvihma. Inimesed lukustasid uksed ja naelutasid end erinevate ekraanide ette.

"Mida sa veel mölised?" röögatas naine nagu rünnakule tormav amatsoon. "Sul on veel midagi öelda selle jama peale?! Lembit..."

Laurits tõstis käe allaandmiseks, kuigi oli kaotanud juba siis, kui poksiringi astus.

"Äkki me peaksime talle kiirabi kutsuma?" pakkus Lembit.

"Ei, las kärvab siinsamas," ei olnud Luisa päri. "See lontrus ei vääri elu."

"Kullake, võta vabalt nüüd," sõnas Lembit kätt ümber naise pannes. "Ta sai oma kätte, aitab küll."

"Ära näpi mind praegu!" karjatas naine. "See on veel vähe selle eest, mis ta mulle tegi."

Mida ma Luisale siis nii halba tegin, et mind läbi klohmiti? Tegelikult mitte midagi sellist, mille pärast pidin terve kuu haiguslehel vegeteerima. Vähemalt minu tagasihoidlikus maailmas.

Kui ma aimasin, et Luisa natukene liiga kauaks lapsepõlvesõber Lembitu juurde jäi ning tagasi tulles kuidagi omapäraselt lõhnas - ta näis liigagi kasitud ja puhas - otsustasin ma tema vennaga väikese äri teha. Nimelt mu selleaegne kaasa jälestas oma lähisugulast nii, et ei olnud temaga aastaid suhelnud, kuna vennaraas oli varalahkunud isale, kes ei olnud just kõige vaesem mees, meelepärasem tänu oma loomulikule andekusele investeerimisvallas ning ettenägeliku härrana oli ta pärandanud suurema osa oma kokkuaetust just pojale. Naine ei saanud miskit, tütar aga korteri vanalinnas. Osati mõistetav.

Kui Luisa teada sai, et ma Lennoga asju ajan, oli kättemaks kindlustatud. Proovisin küll teda omalt poolt atakeerida tõigaga, et ta mind täiesti labaselt ja läbinähtavalt petab oma nii-öelda lihtsalt sõbraga, kuid näis, et too lugu ei omanud suurt kaalu. Nii kohtusimegi ühel reede õhtul pärast klubist tulekut tema Pika tänava maja ees. Lembit oli valmis, Luisa oli valmis, kuid mina ei olnud ning paraja promilli tõttu oli veelgi abitumas seisus.

Diil Lennoga lendas samuti uppi.

Oma pinnal, mis ei kuulnud küll ametlikult mulle, vaid ühele Lenno tuttavale, kes põhimõtteliselt piiri taga elas ning ei olnud veel mahti leidnud, et oma pesa müüki panna, haavu limpsides oli mul piisavalt aega, et teha tööd, mida ma olin pikalt eiranud - mõttelõnga harutamist nimelt. Kehastusin amatöörpsühholoogiks ja tänu taevale, et vaid enda peal oma uut annet praktiseerisin. Muide, ma oleksin päris hea nutsu kokku ajanud, kui oleksin soovinud. Kui juba mingid vanamutid maksavad kolm euri minuti pealt seepärast, et mingi omameelest ravitseja talle mingit täiesti idiootlikku jama ajab. Teeksin seda kohe hulga paremini ja noh, kolm euri mindilt oleks nagu täiesti absoluutne miinimum. Seda enam, et taoline ärakasutamine on seaduse poolt täiesti lubatud. Vabadus, turumajandus - mulle sobib. Kuigi päris ogaraid võiks ikka vähemalt üritada nende iseendi eest kaitsta.

Tihti peatus mu arumasin ristmikul raudteega, kus kell kaikus, punased silmad välkusid, piirdelatt oli teele ette kukkunud ning rööpad värisesid nagu haavalehed, andes teada suure ja raske diiselrongi tulekust. Mina muidugi proovisin olla see kõva mees, hirmutu ja riskiv, sest kes võimalust ei kasuta, jääb palja persega. Ja nii mind too sajakahekümekilomeetrise tunnikiirusega vuhav vedur teelt pühkis, et isegi märga plekki ei jäänud maha.

Proovisin ikka hea kümme korda. Et äkki nagu joppab, ja võit, see oleks ikka päris mesimagus.

Üheteistkümnendal korral jäin seisma ja kuulatasin tähelepanelikult.

Mu kõrvu jõudsid ühe naisterahva sõnad - see tuttav toon ning mu ninasõõrmetesse uhtus värskeim ihulõhn, mida ma iial tundnud olin. See oli mu ema.

"Laurits, kui sa niimoodi jätkad, saab sinust täpselt samasugune kasutu lontrus nagu su isa oli," ütles Leili karmilt. Tema ainukene poeg, esimene ja viimane ihuvili ning ei saa millegi tõsiseltvõetavaga hakkama. Nii ei saa lihtsalt! Ei ole võimalik! "Sa võiksid midagi kasulikku õppima minna, mitte siin nina nokkida. Näed, mis Robertist on saamas? Näed või?"

Laurits noogutas ükskõikselt. Ta oli küll haavunud, kuid oli õppinud seda mitte välja näitama, sest see oli nagu bensiini lõkkesse valamine.

"Mõttetu mees oli su isa ja mõttetu mees saab ka sinust."

Poiss tahtis küll torgata, et täiesti kasutu tolkam küll, aga lapse tegid tollega ning lausa sõrmuse lasid sõrme panna. Selle eest oleks raudselt vastu kõrvu saanud, kuigi ema tõstis kätt harva. Isa seevastu rohkem, kuid see oli pigem oma frustratsiooni nõrgema peal välja elamine, kui pahateo eest tasumine. Nõrk mees oli isa tõesti, aga mitte tühi koht või kotitäis paska.

"Viisteist aastat talusin ma seda alandust," jätkas Leili. "Ja alati pidin mina maksma need lahedad restoraniskäigud ja kõik. No pidi käima. Mu isa siiski oli keegi ja ema samuti."

Karjäärikomunistid, tahtis Laurits jällegi teravmeelitseda, kuid oli targem ja vakka.

"Ja siis võttis too lollakas kätte ja kärvas lihtsalt ära! Mingi munandivähk! Jättis mind niimoodi sinuga üksi! Keegi tõsiseltvõetav mees ei taha enam üle neljakümbist lapsega naist. Eriti sellisega nagu sina, Laurits."

Rööbaste ragisedes möödus raudratsu ristmikult ning peatepost tõusis ninaga taeva poole. Sain rahulikult teisele poole astuda. Rumal olin, et lasin teiste sõnadel oma teesse auke lõhkuda, kuid nüüd ei ole sellest teadmisest suurt kasu. Laps ikka usaldab oma vanemaid, kuigi nad võivad olla totaalselt koidest, ussimürkidest ja prussakmuredest läbi näritud. Edaspidi olin vastutav siiski vaid mina ise.