Kusik

Kenno avastas otsekui Christopher Columbus, et ta oli enda mõnevõrra lühikesest elueast raisanud mõned toredad aastad. Jälle! Veelkord! Nagu Christophki, ei olnud ta tegelikult päris esmane, kes uue mandri leidis ja hiljem koos sõpradega kõik selle põliselanikud spordi pähe maha nottis. See aga ei tähendanud, et teadmine sellest kõigest oleks olnud siidkäsisem ning masendus olematu. Vastupidi, esialgu paralüseeris see teadmine mehe nii, et too ei saanud hommikul voodist väljakäikugi ja soristas tasakesi läbi piimja aluslina madratsisse, mille pidi pärast kolme allakusemist minema viskama. Varem ei raatsinud - hea madrats ja maksis samuti omajagu. Õnneks tööl olid juhid mõistvad, sest Kenno nägi juba väliselt nii täbar ja nuudel välja, et inimlik kaastunne lasi paljust mööda vaadata. Lugemata e-kirjade hulk virtuaalses postkastis kuhjus ja kuhjus. Töölaua all vasakul nurgas asetsevast sabaga telefoni silmist võis lugeda kümneid vastuvõtmata kõnesid. Kenno oli levist väljas, kohtunik karjus võõras keeles "out" ning fooris süttis verejas tuluke, pilkus otsekui hoiatavalt ning muutus eredaks nagu päikseketas.

Kõrgemate ametikohtade seisukohad moondusid üsna kiirelt arusaajast vägagi kahtlevaks.

"Kenno, mulle näib, et sul on puudu vastutustunne, kasumile orientatsioon," kostis üks ametinimetus vaevatud mehele läbi õhus värelevate sideliinide. "Ja kui päris aus olla, siis sinu isiklik traagika võib saada ületamatuks takistuseks meie teel, saad sa aru.... Mõistad sa?"

"Jaaaah," venitas Kenno vaevaliselt. Tema siseilm oli segi ja maadligi löödud nagu puuoksad pärast tormi.

"Ma loodan, et meie kõigi nimel võtad sa ennast üsna pea kokku, sest meie ei oota, me oleme edasiliikuvad, progressiivsed ja uuendusmeelsed. On sul meeles meie põhiväärtused...? Mäletad, ah?"

"Määäleetaan," vastas Kenno pikalt ja ohke saatel.

"Esmaspäeval ootame sind täistuuridel töötamas," lausus ametinimi telefonikõne lõpetuseks.

 

Kenno heitis kännuka teisele poole tuba ning asus lehitsema päevateemades.

Teda hämmastas selgus, et inimesi, eelkõige noori isendeid, ei huvita enam vabadus, ei isikuline ega muu, vaid peaasi, et oleks paar lisapatja perse all ning toidumoll rikkalik õgardsuu ees. Ehk oli see kõik alati sedaviisi olnud. Kennol puudus mälupilt, et asjad oleksid nii kreeni vajunud, kui nüüd.

Kõik näis sootu, ilmetu, laisk, pekiperselik, destruktiivne ja ebaloominguline. Umbes nagu Kenno päevatöö, kus kõik on number ja suhtluses domineerib võlts heatahtlikus. Kuid see oli paratamatu ning mõni vänge peerunali suitsunurgas või arvutimängus, klapid peas, laiatarbelimonaad kõrval, aitas meeleselgust kuidagimoodi säilitada. Kuid ka arvutimängumaailm oli muutumas selliseks turvaliseks ebamääraseks olluseks, seega sisselogimisi ning kõrvaklappide pähe toppimist ja mikrofoni testimist harrastas Kenno üha vähem ja vähem.

Mees tundis voodis lamades, kuidas allkorruse veevärk asub jonnakalt ja isemeelselt väljumisteele.

"Kurat," vandus ta, "jälle peab uue madratsi tellima!"