Aedlinnas

 

Õhus oli värskust, seda mõnusaimat pärastsajust, kui Kajar "porgandilt" koos teiste õhtuste uitajatega maha astus.

"Ehk unistate mujal?" kostus tema selja tagant pahane meeshääl, kes enda kõrval ratast talutas -  suvaline pensionile lähenev päss.

Mõnel teisel õhtul, veidi teises konditsioonis oleks sellest ühest mühaklikust lausest moodustunud kas põgus sõnelus või kehvemal korral füüsiline arveteklaarimine, kuid täna ei. Täna olen flegma, otsustas Kajar ning astus sõnatult teelt kõrvale.

"Aitäh, noh," mühatas too eelpenskar.

Ta kobas jakitaskutes ja leidis, mille järele oli oma jäseme saatnud - kimp võtmeid, millest kaks avasid tema uue pelgupaiga väravad. Mees piidles neid kahte avamisaparaati, tundes veelkord väikest heameelt, et oli päris linnast ära kolinud.

Selles tõelises linnas sai reede- ja laupäevaõhtuti Bermuuda kolmnurgas jõlkuda ning mõnel ennast- ja viina-õlut täis tüübil moka jäneselaadseks voolida. Mõnikord löödi Kajarit ennastki nii, et ta munakivisillutisele maandus, kuid võrdne vastupanu tõstis vaid võitlusvaimu ning isegi pärast mõnda harva kaotust sisestas mees endale, et lahingu küll kaotasin, kuid sõda, see seisab veel ees. Miks ta kraakles, sellele Kajar pead ei vaevanud, sest füüsis oli korras ja kuigi vahel tänu ilmamuutusele andis mõni koht tunda, võis siiski end täisjõus mehena tunda. Ja amet oli ka selline, kus sedalaadi oskuseid tarvis, nii et milleks teha kuiva nühkimist, kui saab ennast reaalses elus proovile panna.

You live only once, nagu noored nihilistid võõras keeles väitsid. Keeles, millest oli tänu kergelt inimesteni jõudvale poppkultuurile saanud otsekui teine kodukeel.

Kuigi Kajarile imponeeris rohkem kehakeel, ei saanud ta ühe lõbustusasutuse uksehoidjana päris rumal olla. Kodus lugeski ta pigem võõrkeelset kirjandust - tõlgete tase oli masendavalt alla käinud, seega tekstist parima saamiseks oli vaja koolis õpitule veel lisa manustada, et teiskeelsetest väljaannetest korrektselt aru saada.
Kui ilmad soojemaks läksid, tõusis ta tugitoolilt ja avas akna ning kuulatas, mis toimub väljaspool. Need olid vähesed korrad, kui mees suutis end aheldada kaante vahel toimuva asemel sellesse, mis toimub mujal. Selles päevavalges ja pimeöises aedlinnas olid need õuekõlad hoopis teises helistikus, ei päris minoorsed ega mažooris. Nad olid tõelised, mitme erineva varjundiga, kuigi midagi justkui ei toimunud. Polnud betoonpaneele, mis kehva kõlakojana kõrvad kurdiks lööksid või heli täiesti endasse imaksid.

Üleeile õhtul enne kella kahteteist õhtul, just sellelsamal ajal, kui iga argipäev, kukkus kinni naabrimehe maja välisuks ning vanem meesterahvas jäi ukse ette seisma. Täpselt nagu eile, samamoodi nagu päevi varem. Ta pani ette suitsu, sedasama marki sigareti nagu nädalaid varem, identse kangusega. Kuid ta hingas hoopis teises rütmis, kui tavaliselt. Midagi oli muutunud, sõõmud õhku olid aplamad, väljahingamised lühikesed. Oli aset leidnud midagi harju keskmisest erinevat. Kiirelt keresse, kärmelt välja, kiirelt keresse, kärmelt välja.

Mõni päev pärast seda hilisõhtut märkas Kajar, et laste mänguasjad (järelkasvu oli neil standardsed kaks) on õuelt koristatud ning naabrinaise tervitavat viibet polnud märgata kusagil. Naaber tuias tuimal pilgul mööda õue ringi, tõstmata peadki.

Tänavavalgustus heitis mustale asfaltpinnale tuhme valguslootuslaike ja kusagil haukusid koerad. Haugatas üks, siis teine tema järel, andes teate üle kolmandale, kes omakorda neljandale voli andis. Kajari käsi keerutas võtmeid ning samm oli kindel, kuid tasane. Vahel ta kahetses, et ei olnud autot ostnud, kuid eelarve oli külm ja emotsioonitu - arvud paberil ja ei miskit muud. Mingit lollakat kiirlaenu ei tahtnud ka võtta, pikemast rääkimata.

Isa surm, natukene varavõitu lahkumine siit pöörlevast ilmast, oli kalgilt kasulik, sest ilma ühe elu kustumata poleks Kajaril võimalustki selles suure linna väiksemas rohelises osas majakest lubada.
Veab, et mul õdesid-vendi ei ole, arutles Kajar kodu poole kõmpides endamisi. Vähemalt veel ei ole välja tulnud kedagi.

Esivanemast võis kõike oodata ning ema lolliks tegemine tuli sel kaugsõiduautojuhi ametit pidanud mehepojal ideaalselt välja. Ja ta ei piirdunud Poola või saksamaiste hooradega, vaid Pärnu-Ikla maanteele jäi nii mõnigi asula, kus veerandkohaga mängunaisi pidada.

Ma olen päris kindel, et ta keppis ringi ka siis, kui ema juba ainult voodis lamas, oli Kajar veendunud. Old habbits die hard, nagu öeldakse.

Seepärast ei tundnudki ta vähimatki, kui isa, kel oli käsil kuuekümne esimene eluaasta ja vaid mõni puudu teenitud vanaduspuhkusest, Tšehhist tagasi koju sõites veokiga vastassuunda kaldus ning teise samasuguse raske rattakandjaga laupkokkupõrkesse sattus. Mõlemad juhid läksid looja karja: Kajari esivanem võttis selle tee ette tund pärast haiglasse jõudmist, teine mees puhus oma eluküünla silmapilkselt.

Ainult matuste korraldamine oli tüütu ja hea meelega oleks laskunud sel tuhaurnil seal krematooriumis ollagi, kuid tädi Taima surkis nii kaua tagant ja oli abikski ning kõik toimetused said tehtud.

Vähemalt värdjast nii paljugi kasu, oli Kajar mõtet veeretanud ja kui see nagu juustukera allamäge veerema hakkas, polnud kedagi, kes seda takistada suudaks enne, kui hoog on füüsikaseaduste jõul vaibunud. Ma ei tunne ennast süüdi, et ma nii mõtlen.

Ta möödus majadest, mille akende taga aeti nii elulisi kui ka pseudovaldkonda paiknevaid asjaajamisi. Mõnele neist oleks kindlasti füüsilist noomitust vaja, aga enamus neist oleksid kuulamist väärt. Kajarile tõi naeratuse näole mõte, et ta võiks täiesti ebaloogiliselt olla kõigi nende vaiksete, kuid ekspressiivsete aedlinlaste naaber. Ta võiks avada aknapoole, asetada raamat lauale ning kuulata, kuidas kellegi süda lööb või hingamine nende emotsionaalsest seisust teada annab. Ta oleks nagu ilmajaam, aga tema jahiks hetkeemotsioone. Viskaks oma landi õue ja püüaks ning saaks saagi kättegi. Kui mitte kohe, siis vähemalt ühe tunni jooksul. Ja kui üks kalake on kuivale toimetatud, suunduks mees teise tuppa või lausa teisele korrusele või isegi katusele ning kuulataks tähelepanelikult järgmist murelist või muretut.