MGTOW

* Jutt põhineb, nagu juba arvata võis, unenäol.

Tühja rannahoone terassil, kus suviti põhjamaiseid turiste lamamistoolidel peesitas, tantsis kohmakat valssi tugev jäine talvetuul. Vesi eemal oli veel oma kaane otsinguil, kuid liiv oli külm ja tsementjas, krudisemata paljaste jalataldade all või tükkimata varvaste vahele. Rõlget pühkis ninaotsast tatirea ebamoodsasse riidest ruudulisesse taskurätti ning tammus jalalt jalale.
Pidin ma need kingad ikka panema, sajatas ta ennast. Saapad oleks võinud jalga panna, aga näe lolli, tahab ikka muljet avaldada.
Tule, teeme enne ühed joogid, oli sõber kutsunud. Päris halb nali. Ei tahaks uskuda, et ta oligi päriselt ära unustanud, et rannapromenaadi baar on talvel suletud. Pagan, oleks ise pidanud selle peale tulema, aga jah, närv oli jubedalt sees, et isegi lõhnavee oleks kaela asemel nabaauku piserdanud. Ikkagi üle pika aja nagu seltskonnaga väljas.

Võlger lubas ühes võtta oma naise ja tema sõbranna, tööklaaslase kontorist. Ja mitte mingi lihtsa õlepäise assistendi, vaid divisjoni juhi, mis oli ehk natukene üle Rõlgeti tavalise liiga, kuid mõlemad pooled olid oma jah sõnad pilte vaadanuna andnud. Võlger armastas kosjamoori ametit pidada ning abikaasagi oli paras paaripanija, nii et pääsu nagunii ei olnud.
Võõras kaksikkohtingukaaslane näis fotol rõõmsameelne ja kena, mitte ülemäära kaunis, aga seda just heas mõttes. Potentsiaali näis olevat ja Rõlgeti peas joonistus tulevik tolle silmapaitusliku olendiga abielust vananemiseni.

Ma olen ikka liiga kaua üksik olnud, mõtles Rõlget omaette ja püüdis fantaasiat argimurede alla matta, kuid too kujutluspilt muudkui pressis ja pressis ennast peale nagu tüütu müügimees. Potte, panne, ihukosmeetikat või peenisepikendust muretseda polnud Rõlgetil veel plaanis.

Niisiis pool päeva enne kokkulepitud eelkohtumist Võlgeriga hakkas süda poksijalikult sirgeid ja haake lööma ning kaenlaalused tõmbusid niiskeks ning mõni piisk higigi voolas mööda lubjast kehavärvi alla.

Kurat, ma helistan talle, oli Rõlget otsusele jõudnud ning kobas põuetaskus, kus pidi lebama tema telefon, kuid ebameeldivaks üllatuseks klõbisesid seal vaid koduvõtmed ning üks kaheeurone münt. No on alles õhtu! sajatas ta.

Mees keeras suuna tagasi parklasse. Kui auto esimesel korral käima läheb, lubas Rõlget, lähen ja ostan bensukast kaks kohvi ja joon need korraga ära - nii kuradima külm on.

Ootamatult ilmus halli taevalaotusesse ere valguskiir.

"Mida nüüd?!" hüüatas Rõlget valjult.

Silmipimestavast valguskiirest sai lendav objekt, mis polnud ei raudlind ega ebamaine lendlev objekt tundmatust galaktikast. Lennumasina müra meenutas pigem trammi kolinat rööbasel segatud trolli undamisega, kuid valgus oli silmadele nii raske, et kaadrit kaitsma pandud käelabad ei lubanud isegi varjust aimata, millega on täpsemalt tegu.

Kloppiv elektrimootorlik kõla muutus üha tugemaks ja tugevamaks, nii et pidi peale silmade kuulmeteedki katma, ning järsku pritsis külma liiva segatud arktilist kraadi veepiiskadega Rõlgeti pükstele, kingadele ja mantlile - tundmatu taevaskandja oli maandunud. Rõlget püüdis riideid puhtaks klohmida, kuid teda paelus esimesena roheliste neoontuledega dekoreeritud arusaamatu lühendkiri "MGTOW", mis vilkus nagu reklaam hoone küljes, muutes oma värvitooni nagu kaval sisalik.

Rõlget lähenes tundmatule sõidukile ja pani käe selle kerele - tundus nagu tavaline metall, kuid mitte jäine ja kale nagu ühel lennukil, vaid justkui soojenev autokapott. Võõra lummast eemale saanud, märkas Rõlget, et vastikust jaanuarist oli saanud sume juuliõhtu. Ta katsus rannaliiva ning see tundus päevasoojast jahtuvat. Rõlget tõmbas kingad jalast ning pani sokid nende sisse. Puhus soe briis ning tume taevalaotus ning randa rulluvad lainehülged tekitasid nostalgilist meeleolu. Rannahoone joomakoht oli avatud ning terassile lavagi üles seatud, millel nukratoonilist õhulist muusikat mängiv kvartett tüüpe, kes lavalaudadelt kordagi pilkugi ei tõstnud.

Päris hästi mängivad, tunnustas Rõlget. Omal ajal sai ka bändi tehtud ja isegi nädala demo austav nimetus teenitud ükskord ühes raadiokanalis, millega lõpuks suudeti tülli minna, sest löökpillidel opereeriv bändikaaslane ameles ühel kontsedil populaarseima saate saatejuhi legaalse naisega.
Milf ütles, et tüübil on mikropeenis, oli trummar kord proovis asja tagamaid lahti rääkinud, seepärast naine üle aisa lööbki. Lahutada ei viitsi ja mees teenib normaaselt. Lastel isa ikka vaja.

Tõtt-öelda ei olnud nad suurem rockibänd, vaid selline süldilaadne poppmoodustis. Muidugi omaloominguline, mitte kolm tunnist setti peoõhtu jooksul. Mis polnud muidugi halb, aga Rõlget oli sellistest teemadest ennast argu eemale hoidnud. Pealegi sai oma bändis lugusid kirjutada ja kuulata solisti vingumist, miks ikka ei keegi ei tee kohe laule temale sobivas helistikus.

Bänd alustas uut lugu unise kitarririffiga ning Rõlget sammus baarileti juurde, kuid kedagi tema klaasi täitma ei ilmunud. Rõlget heitis pilgu siia ja sinna, koputas rusikaga letile, kuid baarmeni ei kusagil.

"Päris petukaup ju," oli mees pettunud, kuid märkas siis enda kõrval olevat klaasi, mis oli täidetud sinist tooni joogiollusega. "Okei siis," sõnas Rõlget ning kummutas joogi toiteavasse. Klaasi letile pannuna lasi ta veelkord pilgu ekslema, et ehk kusagilt see Võlger välja ilmub ja seletab, mis pulli ta siin kokku keeras, ja, mis põhiline - kuidas ta seda tegi. Peab ikka kõva mees olema, kui südatalvest ühtäkki suve välja võlud. Kuid ei kedagi muud, kui tema ja too nukra maailmavaluga indiebänd.
Naljakas, mõtles Rõlget, nad ei ole siiani ühtegi lugu korranud.

Kui ta uuesti end baari poole pööras, et tühja klaasi keerutada, oli tema imestuseks anum imekombel täitunud. Nagu potike keeda juba! imestas mees. Ta võttis klaasi pihku ning hävitas sisu väikese näpuni ning keeras meelega pea lava poole ning siis kohemaid tagasi. Ja ennäe, nähtamatu baarmen oli tema peatäie eest kenasti hoolt kandnud.

"Kui nii, siis nii," kostis Rõlget rahuolevalt. "Kalla kallis isa käsi!"

Pikapeale ununes tal sõber, tema naine ja tolle kena kolleeg täielikult meelest ning kohtingunärvgi lahtus seest. Oma töö oli selles tarbitud vägijoogil, kuid ka sisemine sisepõlemismootor tuksus loksuvate lainetega samas taktis, harmoneerudes bändi tekitatud trummilöökide ja basskitarri tumeda helipaletiga.