Sitt mees

"Palun võtke tšekk ja oma ostud," teatas masinkassiir rõõmsal naisehäälel. Soovitatut kuulda võttes ladus Uljo oma vastsoetatud kraami sinisesse seljakotti. Majoneesipurk, hapukoor, pakk pelmeene, saiapäts, kaks heledat õlut ja teiste vahele äraeksinud brokkoli ning kolm banaani - nendest peab vähemalt selleks käesolevaks õhtuks piisama. Reaalsus oli see, et kui Uljo koduukse võtme lukuauku asetas, olid banaanidest järel vaid koored ning majoneesiski oli kellegi kuri näpp noolimas käinud.

Jõhkralt sitt päev on olnud, vabandas mees oma teguviisi ning astus üle läve sisse, kus tervitasid teda toatühjus ja õhus lendlevad tolmuinglid, hallid nagu hilissügisene taevas.

Mis mõtet mul koristada, sõnas ta endamisi ning sammus jalgu jalatsitest vabastamata kööki ning asus külmutuskappi toitma.

Mis mõtet mul üldse on, vasardas peakolus nii tugevalt, et heameelega oleks sussid seinale visanud, silmad sulgenud ja nautinud seda meeletühjust, lenneldes justkui avakosmoses, kuid keha ei lagune, vaid on sile ja sulnis ning sõit selles pimeduses, mida kaunistavad aina lähemale liikuvad säravad tähed, on sujuv nagu elukeskteel kulgemine. Päike ei kõrveta ning Marsil saab vabalt hingata sügavale kopsusügavikku nagu mõnes kodumaa laanes, kartmata, et kummalise planeedi õhutus siseelundid mitmeks rebib.

Mis mõtet mul üldse on, kordas ta mõttehaamerlööki ning lõi elektrilise sahverkapi ukse hooga kinni.

"Uljo," kostis kortsus laubaga naisterahvas, kui ta mehe ees laual lebavasse supitaldrikusse kuuma taime- ja loomaleotise segu kallas, "me oleme siin isaga mõelnud, et äkki sa tuled meile tagasi?"

Uljo kortsutas kulmu, kuid mõte väiksematest kodukuludest näis ahvatlev, lausa kaasakutsuv nagu koketne prostituut, kelle puuderaluskihise naeratuse alla on peitunud lõugu laiutav suguhaiguskoletis. Mõte iseendaga hakkama saamisest andis väikese tõuke hommikul üles ärkamiseks, hammaste pesemiseks ja potti soristamiseks. Alalhoiuinstinkt keelas esivanemaga kohemaid nõustuda ja pealegi, pealegi olid nood sigitajad ja kasvatajad jubedalt tüütud inimesed ning ajahambast puretud, mis muutis nad veelgi pinnapeal käivamaks.

Meessoost kasvatajaga polnud Uljo kunagi klappinud, kuid pärast starteegilise eluuaasta piiri ületamist muutus too võõravõitu tüüp nii nostalgiliseks ja suhtlemisaltiks, et Uljol hakkasid õlad õudusest värisema.

Eks ta saab nüüd aru, mis kunagi valesti tegi, selgitas ema.

Mis kasu mul sellest nüüd on? oli Uljo õigustatult pärinud. Natukene hilja on hakata isatarkust jagama. Ma olen, türase päralt, faking kolmkümmend kaheksa juba!

"Ma mõtlen seda päris tõsiselt," jätkas too naine. "Hea oleks, kui keegi tegusam nüüd kodus asju ajaks. Mina ei jaksa suurt enam ja isagi pole kõige käbedam."

"Te olete ju miski kuuekümnesed, mitte üheksakümmend seitse," torkas Uljo tigedalt.

Ei meeldinud talle see, et peab hoolt kandma inimeste eest, kes küll tema kujunemisel olid abiks olnud finantsküljelt, kuid see, too teine, mida lapsed sirgumisel ikka vajavad, see vaimne side, lähedus ja tugi olid olnud madalamal kui talvel lume poolt maassepressitud murulibled. Samas, parem kui ümmargune null, kuid antud hetkel hakkas teema ronima üle komfordi kõrgest piirdeaiast, mille Uljo oli tegusate töömehekätega maasse löönud.

Vaatamata andele luua midagi oma ülajäsemetega, ei olnud Uljo suurem asi naistemees - täispaketti ühestainsamast persoonist olekski liigpalju soovida, kuid elu see ei huvita. Ei oleks paslik öelda, et see isaste tunnustega subjekt poleks üritanud: kord suutis ta vastassugupoolega eluasetki jagada. Kahjuks lühiajaliselt - kolm aastat. Noorte jaoks ajaliselt ilmatuma pikk inimsuhe, vanematele ja kogenumatele praktiliselt eimidagi. Meie loo peategelane asus seal vahepeal, pigem juba eakamate suhtlejate seas.

Tema vanusenumbriteks olid kaks ja ringrajalik kaheksa, kui ta kohtus, ajas nats juttu ning kahe kuu möödudes kolis kokku Ullaga. See punapäine naine tundus Uljole kohe esimesel silmapilgul natukene teistsugune, kui mõned teised orbiidil sähvatuseks tiirelnud pruudikandidaadid. Need sähvatused ei olnud enamjaolt teadlikudki Uljo-nimelise poldi olemasolust. Just selle tundmisturvalisuse mõjul oli mehel julgust üksainus pilkki sümpaatiale pöörata, millest teine pool kärmelt vedu võttis ühel peol, kuhu Uljo sattus vaid sündmuste kokkulangemise tõttu, ja vestlust arendama tõttas.

Muidu oleks ta istunud kodus ja lugenud raamatut või vanaisa vanu "Horisonte", kuid järsku helises esikus sideaparaat ning õde Ulvi kurtis, et tal ikka vaja see kraan täna kinni keerata enne sünnipäevapidu, et tulgu vennaraas enne läbi ja sööb ühe tüki kooki ja joob tassi kohvigi.

Lihasele õele oli palju keerulisem ära öelda kui vanematele ning tööristakast näpus, jooksis ta õhukese pintsaku lehves bussi peale - auto oli paar nädalat varem otsad andnud ning uue soetamiseks polnud veel finantsi.

Häda tulenes sellest, et selgus, et peale tilkuva kraaniotsa oli õe pool muidki sanitaarseid probleeme, mis oleks tark juba nüüd likvideerida ning aja lenneldes jõudis kätte sünnipäevakülaliste saabumise aeg. Uljo püüdis põgeneda, kuid jäi esimesest autobussist napilt maha, siis kuidagiviisi tuli teine varem ning kolmas jäi üldse vahelt, seega külm novembrituul oli sel hetkel ebameeldivam, kui sõsara sünnipäevakülalised, keda ei olnudki nüüd nii palju, kokku käis ehk üksteist erinevat nägu, kuid mis oli Uljo jaoks rohkem, kui piisav.

Nende hulgas Ulla, sõsara kursakaaslane ülikoolipäevilt, kupp kui roosinupp ja kummaliselt atraktiivse miimikaga, kui ta keskustellu sattus.

Stardijoon ületati koos ja koosmeeles, kuid mida rohkem sai ühes meetreid sammutud, seda kaamemaks ja tuimemaks muutus naise muidu õhetav pale. Uljo oli Uljo edasi ning ei saanud arugi, et midagi teisel poolusel viltu on. Ta püüdis siin-seal olla moodne, progressiivne kodanik ja tunda end halvasti, et on sündinud meesterahvana ja ei ole ealeski kahelnud selles kui pelgalt sotsiaalses normis, vaid milleski, mis on sündides kingitusena kaasa pandud, oli ta siiski too emotsionaalselt natukene kohitsetud tüüp - Uljo nagu Uljo ikka.

Uljo unustas, et tähelepanu on see, mida tuleb pöörata ja paremal juhul olla ka vähe ambitsioonikam või veel paslikum - varakam. Vara üle muidugi väga kurta ei olnud, kui Uljo elustiil poleks olnud naisterahvale sobimatu.

"Sina oled nüüd üksi ja..." kostis ema ning jätkas sügava ohke saatel: "Meie oleme samuti üksi. Kaks vananevat ja kulunud keha, kes ei saa varsti iseenda eestki hoolt kanda, rääkimata siis teineteisest. Pealegi ei taha ma, et sinust kibestunud vanamees kujuneks."

"Ma ei tea, ema, ma tõesti ei tea. Jah, üksi on mul seal oma korteris vahel tõesti selline tunne, et riputaks nööri vannituppa üles kenasti ja..." Ta ohkas täpselt samal toonil nagu esivanem seal teisel pool söögilauda, käsipõsakil ning pilk ekslemas kevadõhtusel päikeseloojangul. "Tahaksin edasi liikuda kuidagi ja teie poole tagasi tulek oleks nagu... Ei oleks see. Ma ei viitsi isegi koristada enam, selline perse on majas, aga kurat küll, vähemalt on perse omas majas, mitte kellegi teise uberikus ning see paik on täiesti minu. Isegi laen on peaaegu tagasi makstud, kujutad ette. Ja siis otsustab mingi naine, et aitab küll sellest mahakäinud jobust, kes ei taha areneda."

"Uljo, kallis, aga," püüdis ema lauset moodustada, kuid poeg taipas kohe, kuhu suunas jutt veerema asub ning lõpetas selle kohe.

"Ma tean, mis sa öelda tahad! Seda, et ma olengi sitt mees ja ei oska inimestega käituda nagu vanameeski. Tead, sul on õigus. Aga mida perset ma selle teadmisega peale hakkan!? Ma ei saa üleöö olla mingi hoolivusest nõretav Jose Ignacio sobreero ja vuntsiudemetega. Omad järeldused olen juba teinud, aga sellest on vaid targutustolku, muud midagi. Jääb vaid võimalus, et ma kuidagi õpin sellest jamast."

"Ma ei vaidle sulle vastu kuidagi. Ja, ma pean seda ütlema, polnud see Ullagi nii tore ja hea, et kogu vastutus oleks vaid sinu hinge peal. Aga sa ei näe ennast kõrvalt ja ei aimagi, mis see sinuga teeb. Sa oled selline tohm nott juba pea neljandat aastat, issand jumal!"

"Sa arvad siis, et sinu ja isaga elamine muudaks kõik üleöö peoks ja pillerkaariks?" päris Uljo torkavalt. "Et kõik vähe pandavamad mättad jooksevad tormi ning viie mindi pärast on pulmad ja üsna kärme kaks titte valmis treitud! Reaalsuses oleks minu oma neist üks, sest kaasa tundis end ühel õhtul üksikuna ja sõber Urmas oli kohe varnast võtta."

"Ei. Seda kindlasti mitte. Aga vähemalt oleksid rohkem inimeste keskel."

"Tööl olen ju."

"Nalja teed või?"

Ma saan aru, et ta püüab mind aidata, arutles Uljo endamisi.
Külmutuskapp oli toiduga varustatud ning ta lamas diivanil, jalad käetoele visatud ning käevarred maapoole jõuetult rippu.

Aga aidata saan ma vaid ennast ise, jätkas ta. Mitte keegi teine ega kolmas. Võimalik, et kõik saabki nii olema edaspidi, nagu praegu, kuid ma pean selle juraga omal moel hakkama saama, võidan või kaotan. Nii sitt mees ma ka ei ole.