Mono

 

I. Lõustar

Ma ei ole väga hea inimene. Mitte, et ma oleks nüüd kedagi viimase viie aasta jooksul ära tapnud, piinanud, välja pressinud materiaalsel või emotsionaalsel kujul. Lihtsalt ei ole. Olen tavaline töllmokk, kes teeb rumalaid otsuseid, on kohati liigimpulsiivne ja vahel takerdub enesehaletsuse piinlikku võrku.

Ausalt öeldes, ma olen halb inimene. Sedamoodi lausega algab üks lõik raamatuski, kuid vaatamata oma pahele ja iseloomuviperustele on too tüüp sisimas täiesti humaanne olend. Erinevalt minust. Kuigi ma ei ole kellegi küünalt kustutanud, mõtlen sellest tihti. Eriti viimasel ajal, sest... Ma ei tea, võib-olla on mul kevadväsimus peal. Igatahes. Igatahes ma mõtlen sellele rohkem, kui olen mõelnud varem ja selle lõnga ots on hoomamatul kaugusel, mis tekitab minus mikroobset hirmu, mis võib kasvada ja kasvada ja kasvada nagu lill peenral või midagi taolist. Vahel värisen ja vapun oma toanurgas, tekk üle õlgade veetud, kuid see ei ole hirm. See ei ole see hirm, see on teadmine, mida sa teha suudad, milleks võimeline oled. Või mida sa just korda saatnud oled.

See, et ma ei ole süüdimatu kivinäoga psühhopaat, ei tee minust head inimest. Emotsionaalne intelligents on mul täiesti töökorras, kuid ma mõtlen sellele liiga tihti. Et mis tunne see olla võib. Ükskord üheteistkümnesena proovisin asja enda peal ja lõin araks, kuigi sel hetkel näisid kõik asjaolud mu otsust toetavat. Vähemalt see kogemus õpetas, et minus on sees elujõud, mida ma vähemalt enda abiga veel kustutada ei suuda. Siiski olen veendunud, et üks kord ma sellega hakkama saan, see on nagu sundmõte, mis on mind saatnud aastaid. Vabasurma toetavad paljud faktorid ja faktid mu elatud ajas. Täiesti loogiliselt ja emotsioonideta. Inimkeha väsib ja läheb oma loomulikku teed pidi siiruviiruliselt, üle küngaste ja teravate kivide ning siis kukub. Kuid kuhu, see on juba tema enda teha. Mina impulsiivsena soovin asjad kärmelt korda ajada enne, kui sohu uubun või valudes ägan, saamata aru, kes või kus ma olen.

Kuigi ma ei ole üksi, olen ma üksi. Kui ma oleksin päris omapäi, siis jõuaks mu lõputiitrid ekraanile kärmemalt, kui oodata oskaksin. Mitte et ma oleksin olemas kellegi pärast. Kellegi pärast peale iseenda ei tasu üldse olemas olla. Õppisin seda hiljuti ja see loeng oli üpriski hingeliselt laastav.

Ta sirvib mingit lehte telefonis, kindlasti Lõustarit või muud jubedust, kus igasugused piilurid, pihkurid ja ehk mõni päris sõber või kiivas kadestaja saavad su fotosid heaks kiita. Vaatamata sellele on ta kena inimene ja füüsiliselt atraktiivnegi. Vahel. Mõnikord tihemini.

Naised, keda mina pean kehaliselt veetlevateks, minusuguseid tähele ei pane. Eeldatavasti on vastassooga lood samalaadi, kui nad on tavalised näod või alla selle. Tavalisel, sellel kodumaa keskmisel skaalal peaks ideeliselt just kõige lihtsam olema: sobivate partnerite hulk on tänu populatsiooni keskosas paiknemisele laialdane. Loogikal ei ole elus pahatihti kohta ja see on kurb. Eriti, mis puudutab naisterahvaid ja loogikat. Neil on oma arusaamad, otsekui teine päikesesüsteem.

Heidan pilgu tema poole ja ta ütleb mulle miskit. Ma ei taha täpselt kuulda, mida ta ütleb. Kindlasti midagi trafaretset, kuigi ta ei ole päris plass keha. Peale kaks pluss kahe oskab ta kirjutada enam, kui lihtlausetega. Ta on sotsiaalne olend, tema soo üks põhiomadusi ja see on häiriv, kuid samas elu kulgemise suhtes vajalik, hädavajalik, sest palju sõltub kommunikatsioonist. Ta näpp veab Lõustaraamatut ja teisi nartsissistlikke veebilehti, kuid see teeb temast olevuse, kes on hetkelise ajaga kooskõlas, allkirjastatud, kursis ja muidu igatepidi tipsis-topsis.

Mul on tunne, et ma ei armasta teda, kui ma üldse tean, mida see sõna tähendab. Võib-olla ma lihtsalt ei ihalda teda vaimses plaanis. Võimalik, et tema mõtleb sama, aga ei viitsi seda veel mulle öelda, kuna kedagi teist ei ole veel silmapiirile ilmunud. On väidetud, et suure enamuse abielulahutusi alustab see nii-öelda õrnem pool. Õrnem? Lubage üks pikk ja igikestev kõhutuul väljutada.

Ta on üks tugevamaid inimesi, keda olen kohanud. Võib-olla seepärast temast omal kombel kinni hoiangi, kuigi lembefaas ja isegi sõprus meie vahel on ammu õhku haihtunud.

Kuus aastat pead ja jalad koos natukene rohkem, kui neljakümne ruutmeetri peal teeb need korrektuurid vist nagunii.

Mõtted mu kaasast peaksid kinnitama minu öeldut. Võimalik, et paljud arutlevad endamisi oma kaaslastest-kaaslannadest samamoodi või isegi veelgi jämedamal toonil.
Kui tema mõõt sai minu ebainimlikkusest täis, pidin äärelinna kolima. Nüüdki kujutan ette, et olen seal ja tema on siin, oleme tema pool ja lihtsalt oleskleme pärast tüütut päevatööd.
Mitte, et ma oleksin kuidagi kinni, aga eks ma olen ka. Just selles hetkes, mitte inimeses, selles teadmises. See ehk ongi minu suur viga ja ma püüan end sellest debiilsest unenäost üles raputada, kuid ma olen nii sügaval-sügaval alateadvusemaa rokastes katakombides, et isegi kõrghoonest alla heitmine ei aitaks muud, kui lõpetaks mu une igaveseks ja alustaks uue. Unest unne. Ühest teadmatusest teise teadmatusse. Ühest teadvuse osast teise tundmatusse.

Kui ma loen, kuidas on võimalik situatsioon, kus mul ei ole õigust oma vara kaitsta, sest kõik teised elud loevad, aga minu oma väga mitte, siseneb minusse tume õõv. Keegi  on meie, lollakate hääletajate abiga loonud maailma, kus sellel, kes teeb kurja, on avaramad võimalused olukorra oma kasuks keeramiseks ning see, kes on ehk korra elus tööjuurest pastaka pätsanud, saab kogu trahvimäära ulatuses või süüdistuse raskete kehavigastuste tekitamises, kuigi lõi tüübil, kes pimedal tänaval temalt koti õlalt rebis jala alt nii, et too kurjam kukkudes õlga nikastas.
Kogu selle jandiga tekib küsimus, kas me ei ole nende inimõigustega tuntavalt üle piiri läinud ja kaitseme neid, kes meid ei kaitse; sallime neid, kelle jaoks meie oleme madalamad kui kärnas agulipenid. Kuidagimoodi taoliselt mõtlevad seadusekoostajad pukki saanud on ning teevad oma kratitööd sellise hoolsusega, et isegi paandunud pedant jääb mokk töllakil seda kuritegelikku korrastatud kaost oma vahtima.

Võimalik, et oleme ühiskonnana kõik saavutanud, mis peaks olema vajalik peaaegu (peaaegu seepärast, et inimloomus ei suudaks mitte kunagi ühtegi konflikti vältida, see oleks juba elutus, mitte elu) rahumeelseks eksistentsiks ning iga üleliigne lisa viib meid tagasi solgipange põhja, kus üks pidi istuma bussi ees, teine tagaotsas; kus naine ei olnud hääletusõlbulik: kus räägiti töörahva võidust, aga needsamad reaalsed võitjad närisid kartulikoori samal ajal, kui rinnad teenimatult metalli täis vanamehed ja nende pekkisöönud kamraadid parteist täissuitsuvorsti vihtusid.

Ma ei usu meie rikastavaid alustalasid, seega see peaks olema hea näide, et ma ei ole hea inimene, kes usub kõike ja eirab jonnakalt halba, sellest mööda vaadates ning manades ette maski (igapäevane keep smiling), et kõik on tegelikult täiesti korras ning igaks petteks oleks vaja hingata mõni rada inglitolmu, siis kaob kogu see paha ja tüütu maailm ning kõik on jälle hea.

Proovisin mõniaeg nii hakkama saada ja petsin ennast erinevate mõnuainetega nii, kuidas suutsin, kuid mu keha hakkas sellele labasele mustkunstile jõuliselt vastu ning selleks, et edasi oleskleda, pidin leppima karmi ja minu jaoks sel hetkel ebaõiglase reaalsusega. Elujõud sai minust veelkord võitu ja hiilgavalt - nokaudiga. Tunnistan tema igavikulist paremust.
Võib-olla need kurjameid kaitsevad paberile topitud sõnaderead on samuti osa sellest kalgist ja ebaausast. Maailm on seda nagunii, seega meie tehtud lisandid selle supi maitsestamiseks on pigem kahjulikud kui kasulikud. See kemüüse maitseb juba eos eriliselt, omamoodi ja igas ajas erinevalt, olles põhiolemuslikult sama. 

Võtan helendava ekraaniga lameda suhtluskasti pihku ja sirvin Lõustarit nagu tema seda tegi - aeglaselt ja põhjalikult. Imestan, kuidas ta nii süvenenult seda teha sai, sest üldjoontes puudub asjal kaasaaitav sisu. Jah, minu valimik molle on tunduvalt kesisem, kuid rohkem oleks juba kasutu info turmtuli ja ebatarviliku informatsiooniga lauspommitamine. Lõustargi on nagu üks une vorm, tähelepanu hajutamine oluliselt vähem tähtsale ja suunamine leevendusele. Juhul, kui sul muidugi on neid silmnägusid seal palju ja sa ei kükita kusagil äärelinna kahetoalise nurgas, vaid võtad osa, oled aktiivne ja naerad koos teistega nalju, mis ei ole mitte kuidagi vaimukad, ja paned pöial üles märgi fotole, millel pole suurt kunstilist ega elamuselist väärtust. Isegi peerunaljadel on sisukam mõte.

Lehte kerides leian tema näokujutise... Näed, uue profiilipildi on endale pannud, kus koos temaga mingi mees, selline tavaline tüüp. Kindlasti kõlavad nende elamises rõõmsad vaimustusepahvakud ja positiivse energiaga täidetud neutronpommid. Ei saa eitada, et minus lööb lõkkele kadedustuluke, tulease, mille võin kenasti ühe põietäiega ära kustutada, sest ma olen suuremas osas leppinud sellega, mis on ja mida ei saa olemas olla.
  
II. Vaakum

- Maailm, mis on olemas, kuid mida justkui pole. Õhk, mida veel tasuta saab kopsu venitada, on eluks saadaval, kuid heitgaasid tükivad sisse kui tüütud sugulased.

On teevee, see pildikast elutoas - mõni neist nutikas, mõni täiesti lollakas. On üleilmne võrgustik arvutis, telefonis ja odavad reisipaketid, kuid mis on puudu, on see, mis tiksuja kiiremalt põksuma paneks. Miski superpatarei, mille sisestades oled kui extasi paugu all ja muudkui möllad, pidutsed ja oled totaalselt ajuvaba. Vahega, et see superpatarei paneb tegema vähe sisukamaid tegusid, kui lihtsalt kärme akt kusagil triviaalses aja- ja kohamääruses.

Noorte mässumeelsus avaldub peamiselt appihüüuga raskema riigiaparaadi isakäe järele, kes neid suunaks ja kõik, mis on neile ebameeldiv või arusaamatu, seadustega ära keelaks. Vajadusel karistaks töölaagri või isegi surmanuhtlusega. Moodne on solvuda kõigi ja kõige peale.

Sedasorti õhutatud hingamisvõimetus maailmas vegeteeris oma igavaid igapäevi ka tema, kellel ei olnud pärast gümnaasiumi lõpetamist tungivat kutsumust, kuid kellele meeldis hea sissetulek ning staatus, seega otsustas ta juba põhikoolis astuda Koosmeelsete noortekogusse, et juba eos paika panna tulevikuplaan, kuhu ei kuulu vaesus, kehv arstiabi või lihtsalt mõttetud tolgused ja muusikud, vaid ikkagi need, kes midagi otsustavad. Reaalselt.

Vaatamata pingutustele ja nii-öelda "õige" olemisele ei küündinud ta nüüd juba suurte poiste mängus ehk päris Koosmeelsete kogus kõrgemale, kui peasekretäri assistent. Hea meelega oleks ta võtnud põuetaskust oma tahvlimoodi telefoni ja võtnud ühendust Ülemaailmse Vingujate Arsenaliga, sest tegu oli ju tõsise probleemiga - ilmselge patriarhaalsuse pealesurumisega, kuid viimasel hetkel sai ta oma emotsioonisabast haaratud ning oli kohemaid üks tõsine koosmeelne. Liigsetele tunnetele selles maailmas kohta ei olnud, kuigi põhikiri nägi ette hääleka vähemuse esmaõigust, teise ideoloogilistest vigadest Tõekogule viivitamata teatamist ja pealesosistamist, mida nähti üldjoontes pigem kui dialoogi, oli reaalsus väga steriilne ja karm.

Vahel andis ta oma sissekogutud vimmale voli ja purskas silmavett nii, et roosa padjapüür roospunaseks värvus, kallistades oma kulunud hallikarva kaisukaru, monosilmne kui Silver Ükssilm, mille ema oli talle päris esimeseks sünnipäevaks kinkinud.

Õnneks oli voodi, kus ta end tühjaks vesistas, majaosas, mille üle ei saanud kuidagi häbi tunda. Ema oleks kindlasti uhke olnud oma ainukese tütre edu üle. Õnneks polnud ta sedasorti esivanem, kes juba pärast maagilise kahekümne ületamist hakkaks muudkui mantralikult kordama, et millal siis lapselapsed tulevad ja millal siis ja ikka võiks ju, sest näed, isegi mina leidsin endale abikaasa ja nii edasi ja edasi. Päris jõhkrat karjäärihoorlust pooldav samuti mitte.

Temas oli soojust, mis tasakaalustas isa üliakadeemiklikku kasinust ja karmust. Võib-olla tänu isale ta Koosmeeles nii hästi toime tuligi. Isa ise kuulus ajastule omaselt tolleaegsesse Koosmeelde, mis oli veel tühjem ja kalgim ning millel oli võim suurele osale liidumaadest. Vastuvaidlemist salliti sel ajal veel vähem ja vahendid kodanike mõjutamiseks ning võimalused pealekaebamiseks, -kuulamiseks olid lausa ideaalsed.

Omaette arutledes leidis ta, et sarnasusi kunagise ja hetkeseisu vahel on väga palju ning mõned analoogiad tõid lausa kananaha ihule. Võib-olla oli see kõik tingitud sellest, et aken oli tuulutuseks liiga kaua lahti jäänud. Ta tõusis meekarva juukseid kohendades arvutitoolilt ning lükkas avause kindlalt kinni ja koos sellega ka paralleelsused selle möödunud ja käesoleva aja elukorralduse vahel.

"Kuule, Lotta, kuule, võta nüüd oma pilk sealt Lõustaraamatust ära!" kärkis Koosmeele peasekretär Juhan Juho Juha. Näis, et mees polnud eile õhtul koju puhkama jõudnud: habe oli ajamata, soeng, mis muidu seisis kui vahakujul, oli harakapesa ning triiksärk oli püksirihma tagant plehku pannud.

"Ma ei..." tahtis Lotta end kaitsta, kuid Juhan röögatas peaaegu, et oma kõri põhjast:

"Netis kassipiltide vaatamise eest sulle ei maksta!" ja lisas rahulikumal kõnetoonil: "Viitsid, helista sellele Tobreka juhtmele ja ütle, et ta mulle miskiaeg õhtul traati tõmbaks."

"Okei," kostis Lotta ja haaras kohemaid telefonitoru järele.

- Vahel end kaotades mõtlen, et saadaks kogu selle erakonnakrempli kus see ja kolmas, täiesti puu taha saadaks, kuid aastaid on vaeva nähtud ning sätendab väike võimalusevihk, et asjad lähevad keerisesse nii, et ma sellest võitjate poolel välja tulen. Juhan Juho Juha saab odavatelt prostituutidelt suguviiruse ja tema lahe soeng asendub haigusekandja kiilaspeaga. Koosmeele jaoks on tähtis see väline kest, mida saab avalikkusele müüa. Mul on väga ilus soeng ja haarav valgendatud naeratus, seega võimalus oleks tunduvalt suurem, kui ümmargune null.

Lootus on see viimane peolt lahkuja, nagu öeldakse.

"Noh, mis ta ütles?" küsis Juhan pintsakut riidepuule asetades. "Oli tal midagi tarka ka öelda?"

"Lubas esimesel võimalusel sinuga ühendust võtta," kostis Lotta.

"Esimesel võimalusel?" ei suutnud erakonna peasekretär uskuda.

"Jah, täpselt nii ta ütles."

"Päris ära tõusnud teine. Ta on vist hakanud unustama, tänu kellele ta selle otsa üleüldse sai. Igatahes, las see olla. Lähen lõunale. Kui keegi mind otsib, siis mind pole majas ja mobiil on levist väljas. Vabandust, et enne nii möirgasin siin su peale. Mul on räme pohmakas, tead."

"Okei," sõnas Lotta, avas ühe hiireklõpsuga brauseriakna ning toksis otsingusse "cute little kittens".

III. Umbtee

Selleks, et mitte endal nüri noaga kaelasooned läbistada, tuleb mul leida tee peaaegu täielikku isolatsiooni. Ma olen läbi kukkunud, põlved on marraskil ja tükk alumisest huulest lipendab nagu plagu masti otsas. Võib öelda, et kaotasin lahingu, mitte sõja ja seepärast nii väidangi. Ma ei suuda taluda päevad läbi seda teiste projekteeritud õnne siin ja seal ja mujalgi. Mõistetavalt on palju, mis jääb kardinate taha, kui šõu saab läbi ja prožektorid ning kaameravälgud kustuvad öhe. Kuid see ei aita absoluutselt kaasa. Mõned on päriselt õnnelikud ja see lööb hea litaka kubemepiirkonda nii, et kümme minutit ei saa maast üles.

Üllatuslikult ei ole ma kade. Need inimesed on kas oma välise heaolu või päris tegeliku kuhjaga ära teeninud.

Ma tunnen end sitasti seepärast, et mina ei ole midagi sellist kogenud ja kõik kalkulatsioonid näitavad, et taoline seis saab kestma permanentselt.
Vastavaid kogemusi mitte omanuna näib mulle, et selleks, et humaanselt probleemi eirata, tuleks hakata pagulaseks. Täiesti kvoodivabalt ja mugavust taotlemata. Päris pargipingil magada muidugi ei sooviks, kuid saunaga kolmetoalist kesklinnas pole vaja.

Kord võtsin ette inimkatse ja üritasin endale paar kihti tugevat nahka juurde kasvatada, et saavutada kas või mingisugunegi immuniteet, kuid see soomusüü ei pidanud kaua elu hoopidele vastu ning pudenes seibideks mu elutoavaibale. Natukene aega peabki see ränga eiramistöö vili paika ja eksikombel kummastub, et nii jääbki ja päris hea on olla. Siis aga leiab aset seos, mis loob omakorda seose ning tagajärje ja põhjuse omavahelise armuelu.

Me kõik vastutame oma halbade valikute eest.

Neid ebasoodsaid loose olen tõmmanud loosirattalt endale omajagu ja kui teatud perioodi kestel saab kõik kellegi teise kaela ajada, siis suurema osa eest saab vaid endale sigaretituhka pähe raputada. Muidugi võib võtta seisukoha, et üks asi viib paratamatult teise ja viiendani, kuid seal vahepeal on olnud pause, kus minu eest ei ole vastutust võtnud keegi teine, vaid mina ise.

Kristliku moraali kohaselt oleksin justkui kõik need maailma mastaabis mikroläbielamised ära teeninud täpselt samamoodi nagu need, kes oma välise või reaalse heaolu.

Siin on sinu palk, võta ja ära virise! ütleb töödejuhataja ja istub uhiuude luksusmasinasse. Üldiselt võivad Kristus, Buddha ja töödejuhataja perse minna!

Nii et ma soovin põgeneda, aga pole kusagile joosta, sest pildilt puudub taoline tähtis detail nagu finiš, see kodukoht, mis on imeline, kummaline paik. Mul pole õrna aimugi, kuhu kivi alla end peita. Tööl tahaks ju käia ja nädalavahetusel autoga kusagil jõekaldal kalapoissi püüda. Mul on päris normaalne masin hetkel. Noh, mulle meeldib. Škoda Superb, Pole nagu õige kalapüügimasin, aga suht sujuv sõit on ja ei pea nagu põdema, et põhi alt kukub või midagi kapotti all plahvatab. Pluss hea näeb välja. Bena võtab samuti minu jaoks ökonoomselt ja rahakoti peale ei suru.

Ei tahaks nagu autot maha parseldada ja kuuse-kase alla ronida. Võimalik, et äärmuslik minek nõuab piiripealseid või neid ületavaid tegusid, aga auto ja korterilobudik koos tööga võiksid jääda.

Ehk tuleb siiski see väits välja otsida ning kaelale hagu juurde anda?