Kärgvõrkne karussell

Ümberringi sirutus üles päikese poole kümneid erinevaid taimi lõhnavate õite ning tuulehoos helisevate lehtedega. Oli vaikne. Nii vaikne, et võis oma südame põksumist kuulata. Rahulikus taktis, sujuvalt üle elutantsu põranda.

Milja lükkas päikseprillid ninale ning heitis pehmele tekile pikali - oli tunne, nagu ta ei olekski sel hetkel kolme lapse ema, vaid keegi, keda ta peeglist nägi umbes kümme ja mõni aasta peale tagasi. Mitte et lapsevanem olemine oleks talle koormaks ja mees, kellega sai väike inimene koostoodetud, oleks osutunud totaalseks sitapeaks pärast esimese armumisfaasi lõppemist. Kõik oli sobiv ja korras, kuid siin-seal kriipis rahulolematus nagu kõva kriit vastu mattmusta tahvli pinda. Kõik see sigin ja sagin ümberringi aitas palju unustada, kuid tuletas üht ja teistki meelde. Mille oleks võinud unustada, kuid mis koputas ikka uksele, kuid kui uks laiali lahti lükatud, polnud külalist kusagil. Otsekui narrimiseks käis too vembutaja just sellel hetkel endast teada andmas, kui too tüütu mälestus oli ajaunne uubumas.

Kogu see naist ümbritsev aiaidüll, soe tulekera paiste ja hingamisteedele õrnu silitusi pakkuv lõhnabukett uinutas nagu ema unelaul. Milja suikus ja naturaalsolaarium pruunistas tema surevat luike meenutavat jumet. Kusagil toimetas siiski ärev ootus, et just siis, kui õdus olemine on saavutatud, heliseb telefon või kaugelt on aimata masinamüra, millest rullub lahti see igapäevane karussell, millest võiks korrakski maha astuda ja vaadata, kuidas maailm aegluubis pöörleb.

Milja teadis, kuidas paljud naiskolleegid teda kadestavad hea figuuri ja põhimõtteliselt sõltumatu elustiili pärast, kuid see ei pakkunud nii palju rõõmu, kui ehk oleks pidanud. Kena väljanägemise säilitamiseks pärast laste kandmist pidi kõvasti trennivaeva nägema ja toitumist reguleerima. Välise sõltumatuse, sest tegelikult sõltume me kõik kellestki või millestki, eest pidi pingutama erinevates koolides ja koolitustel ning ajama abikaasaga asju üheskoos ja teineteist toetades, mitte moodsalt ehk siis mina ja maailm ning muud imegu purts peeru. Päris mitmed piigid said vastamisi purustatud, kuid lõpuks jõuti kompromissile, mis pakkus mõlemale poolele positiivseid lahendusi. See Miljale Markku juures sümpatiseeriski - temaga sai tülitsedes asju korda ajada, mitte lihtsalt üksteist moraalselt ja füüsiliselt lõhkuda. Pealegi oli naine omamoodi tänulik nii Markkule kui universumi õnneloosirattale, et ta pärast paari üksikut aastat kahe pisikese jalapaariga abikäe ja -pea leidis. Otsinud midagi muud, roomas kivi alt välja tema ning üsna pea said nad kolmanda pereliikme näol lisa. Sellist tüüpilist kärgperelikku nääklemist ja tramburaid ei tekkinudki, kuigi Milja oli vaimu täielikult valmis pannud. Markkugi leidis alguses, et väga võimalik, et sellest head nahka ei tule, aga proovime. Ausus maksab ikka midagi, vähemalt ühe euro.

Nad võtsid riski ja imeväel kõik toimis: lapsed määrasid uue mehe kärmelt isarolli täitvaks ning väike vend ei tekitanud teistes põngerjates suurt armukadedusjagelust. Isegi tõik, et nad pidid neljakesi kolm aastat kolmekümne üheksa ruutmeetrisel üüripinnal ning ühe Markku vanemate pool linnast väljas elama, ei suutnud nende sõlmitud liidu köidikuid kaheks kiskuda.

Markku isa ja eriti ema ei olnud kergemate killast mehepoolsed. Ei olnud sage juhus, kui Milja kogemata kuulis ämma Markkut sõitlemas, et mida ta mõtleb, et kahe võõra lapsega naise majja toob. Äi oli kui stereotüüpne näide - vaiksem, kuid temagi suust võis lipsata põlglikke kommentaare poja valiku suhtes. Lapselapse sünd maandas needki pinged ning Milja oli koos oma lastega täisväärtuslikud pereliikmed ning Markku ema palus ühel jõuluõhtul vabandustki öeldu eest. Ma lihtsalt nii kartsin, et ta saab lollusega hakkama, kostis ta. Nüüd näen, et muretsesin asjata.

Üsna pea kolisid nad rõõmsalt oma segaperega eramajja nagu Mirja oli harjunud.

Idüll ei ole loomulik püsiväärtus, seepärast vajabki kulgemine auklikku kruusateed, mitte pidevat horisonti kaduvat siledat asfaltit. Iseasi, kuidas seda formuleerida nii, et väikesest vahepõikest ei moodustuks segadusse ajavat sariorgiat või pingsat uue otsingut, üsna pea avastades, et värskest saab just see vana, mille eest pakku joosti.

Markku eelkäija ei olnud ehe värdjas, kes suvalisi kontoritibinaid kasutas või kes lähetusele sõites esimesena kepisõbrannale helistas ja palus piletid kaasasõiduks kinni panna.

Persevesti autut nime kandis hoopis tema ise - Milja ja ei keegi muu.

Ei tule kellelegi üllatuseks, kui mees hakkab väga võõrastesse naistesse kiskuma, kui oma kaasal uus prioriteet järelkasvu näol tekkinud. Tähelepanuvajadus ja egoism käivad ikka pihk pihus nagu äsjaarmunud. Looduses tuleb ikka viperusi ette ning Milja ostutus üheks nendest - pärast Mirja sündi tundis ta kirjeldamatut füüsilist rahulolematust, millest tollase lapseisa abiga üle saada näis võimatu. Seega ei olnud ükski hästi või kehvemini varustatud ilmakodanik liiga nigel, et mõned kiiremad liigutused ette võtta. Ideaalid ja moraal löödi mitmeks pisikeseks tükiks ja Mirja jooksis amokki justkui truualamlik punaprofessor räiget valet levitades, hoolimata, et juhupartneriteks võisid sattuda Markko sõbrad ja isegi tema poolvend.

Nõud said lõhutud ja Milja toastki välja visatud, kuid ajapikku vimm lagunes ning naise tujuhoog rauges nii, et mõne aja pärast oli oodata järgmist last, seekord poisijurakat.

Milja küsis endalt hääletult: on see ikka Markko oma?

Markko päris samamoodi: on üleüldse see minu oma?

Küsimused jäid kui rasked kaalupommid õhku rippuma. See kõik ei takistanud aja kulumist ja Martti sündi, mis oli vaatamata kahtlustele positiivseks sündmuseks mõlemale.

Kuid siis juhtus see, mis aset leidnud varemgi - Milja avastas uuesti oma seksuaalsuse.

Ühe lapse kindel sigitaja ja teise tõenäoline ei hakanud seekord pikka juttu ajama: ta pakkis ühe kohvri, söötis pisikese Mirja ja veel tillukesema Martti kõhud täis, viskas peeglilauale paksu ümbriku sularahaga ning käsi krabas köögilaualt autovõtmed. Üllatuseks seisis välisust avades tema ees laiali mingiga naine, kes meenutas pigem odavat Kopli libu või pikaaegselt meelemürgi küüsis olevat olevust.

"Kus sa lähed nüüd?" päris Milja luksudes. Ta oli eilsest õhtust siiani vintis.

"Ära," vastas Markko ja püüdus naist teelt lükata. "Mine eemale!"

"Kusagile sa ei lähe, kuuled!" karjatas Milja nii, et mõni naabrivalvet pidav pensionär vaatamata varajasele pühapäevasele hommikutunnile akna peale ilmus. "Mida sa kärband vitt seal passid, raisk!" hüüdis ta ühele naabrivalvuritest. "Ma tean küll, kus sa elad!" ning pöördus siis Markko poole: "Mis siis lastest saab, kas sa seda ei mõtle? Omaenda lapsed jätad niimoodi, molkus!"

"Sina ei mõtle," kostis Markko ja viipas käega nii jõuliselt, et purjus amatsoon murulaotisele langes.

"Ma ei lase sul iial lapsi näha, saad sa aru?!" röögatas Milja end murult püsti ajades.

- Ma imestan siiamaani, kuidas ma suutsin sel ajal korralikult inimese nägu ees tööl käia ja lastest hoolida ja hoolt kanda. Maja pidin küll maha müüma, sest Markko andis päris tugeva tüki finantspanusest. Muidugi ma teenisin ja teenin siiani ikka kõvasti rohkem, kui kodumaine keskmine. Vaatamata sellele läksid asjad kitsaks.
Võib-olla selja taga midagi sosistati kusagil kohvi- või suitsunurgas, kuid minuni ei jõudnud ükski kuulujutt. Võimalik, et see, et ma olin siiski heas toonuses kehaliselt ja päris vaadatav, seega ei suutnud nad imetlust põlguseks pöörata. Tööl magasin vaid nelja mehega, kes sellised suvakad, mitte otsustajad - nii palju mul mõistust oli. Nagunii keegi ei usuks neid, kui nad peaksid kusagil täis peaga uhkustama hakkama. Isegi suvapäevadel suutsid nad oma käid eemal hoida ja tegutseda vaid siis, kui mina seda soovisin.

Markko saadab siiani igakuiselt elatusraha. Ei mingit kohut ega midagi. Lastega kohtumist ei ole nõudnud, kuid ma tean, et ta Mirjat salaja lasteaias piilumas käib. Ime, et teda ei ole veel pervo pähe kinni võetud. Nüüd ma mõistan, miks ta isegi lastega otsest kontakti ei otsi... Minu pärast. Seda kõike peab tegema minuga kokku puutudes.

Naljakas on see, et Markkuga midagi sellist pole juhtunud, et teisi vaataksin. Ja ta on selline pehmem tüüp, tunduvalt puuvillasem kui kohati väga nurgeline Markko.

Ma igatsen teda kohutavalt. See mu hinge näribki. Viis-kuus aastat juba möödas, aga ta ei lähe mul kuidagi meelest ära. Jah, ta ei ole küll Martti isa, ma lõpuks mõtlesin selle välja, kuid ikkagi. Meil oli midagi teistsugust. Ma arvan, et see oli armastus.