Päästja

Baseerub unenäol. Sellest teksti võimalik vähene voolavus.

Kevadine tuulehoog, milles küll võib ihukarvadega aimata sooja, puistas Arbo silmadesse lumesulast maha jäänud tolmu ning siristas otsekui hulkuv peni kasutatud kilekotte ja šokolaadipabereid tema jalgade peale, mida kaunistasid äsjaostetud džiinid, tumesinised, ning igavad kuusekoore karva kevadkingad. Lohutuseks oli tõik, et ta ei olnud selles Majaka tänava alguses asuval autobussi märgi all ainukeseks hingeks transporti ootamas - pärasttöise kellaaja tõttu oli rahvast looklemas omajagu. Paljud tulid kesklinna poolt trammilt ja istusid ümber; paljud tulid bussilt ja tormasid trammile. Viimast juhtus hommikupoole palju enam, aga päris puutumatuks too suund ei jäänud sel ajal, kui Arbo suvatses oma uberikust välja ronida, et saada kokku naisolevusega, kes talle omal kombel täitsa sümpaatne oli, kuid päris koju sängi veel vedada ei kannatanud.
Ma olen vist paraja jama endale kokku keeranud, mõtles mees tihti, kuid argpüksina ei julgenud lõplikku otsust, seda ausat mõlema poole suhtes, teha. Ma ei tea, miks ma selline mömm olen, arutles ta endamisi. Ju siis kardan üksi jääda või midagi.

Aeglaselt mõttelinti kerides märkas ta rahvahulga seas kolme lühemat kasvu, kuid enam-vähem temavanust tüüpi inimesterägastikus sagimas. Tehti väga kärmeid liigutusi ning üsna kivikujuna seisva Arbo lähedale jõudnuna konstateeris ta kolmiku sagimise põhjuse - taskuvargad tööhoos.

Arbo kontrollis kärmelt, kus taskus tal mis hetkel asub ning otsustas äkiliselt kohalt võtta.

Kurat, mul on telefon vist seljaka esimeses taskus, meenus talle, kuid kotti rinnale haarata oli liiga hilja. Kaagid aimasid tema hirmu nagu kiskjad saaklooma ägenevat pulssi ja paisuvaid veresooni ning võtsid kohad oskuslikult sisse. Üks varas üritas Arbo tähelepanu tõmmata, suunates häbi tundmata oma kämblad seljakotile. Teine hüples Arbo pilgu ees kätega hoogsalt šestikuleerides ning kolmas, kolmas oli täiesti radarilt kadunud.

"Tõmmake minema, värdjad!" hüüatas Arbo ja tõmbas seljakoti seljast käte vahele. Žiletiga oli jõutud juba üks haav kandeabilisesse sisse lõigata, kuid telefon tundus omal kohal olevat.

"Laske udu siit!" röögatas ta pisut naiseliku varjundiga, kuid suure voolava massi tähelepanu peljates loobus trio oma saagist ning nad kadusid rahva sekka sama kiirelt, kui välja ilmusid.

Pagan küll, tõmbas Arbo hinge ja pulss taastus aegamisi. Nüüd juba täiesti tavalisi inimesi kottimas. Ju siis turistide röövimine vanalinas ja sadamas ei tasu nii ära või teeb korrakaitse seal piirkonnas oma tööd efektiivselt. Või siis ongi mingid paandunud retsid. Sealkandis liikus taoliseid kujusid küll ja küll, kuid kõrvalseisjaid nad reeglina ei puutunud.
Peaks vist koju tagasi minema ja koti ära panema. Ei ole nagu enam seda tunnet, et viitsiks mingit juttu ajada ja asju, kuid...

Selle mäsleva inimookeani keskel ulpis justkui väike valge laevuke roosa koolikott, mille vedajaks koolitüdruk, nii umbes teise klassi jõudnud tirts. Laiast inimmerelahmakast tõusid esile kolm irevil hammastega murdlainet, kes üritasid kogu jõuga pisikest alust ümber ajada. Täpsemalt öeldes sellelt väiksemalt tõmmata see odavamapoolsem sidetahvel ning ehk mõned sendidki, mis ranitsa põhja eksinud.
Kiirustavad kodanikud selle sündmuse ümber ei teinud justkui märakamagi ning jätkasid oma konveierlikku rännakut ühest kindlast punktist teise.

Täiesti pekkis, vandus Arbo omaette. Ma... Ma ei saa... Ma ei saa seda nii jätta!

Mõte mõeldud, sukeldus mees oludekeerisesse ilma igasuguse ettevalmistuse ja päästevestita.

"Tere!" kostis ta tüdrukule, kui oli temani lahmanud, lükates ühe taskuvarastest eemale.

"Kui võib, ma saadan su koju."
Plikatirts oli sõnatu, kuid ei näidanud ka tõrjuvaid märke.

"Lähme siis," kostis Arbo ja üritas oma kidura kujuga valvata, et pätikolmikust keegi oma terade ja väledate näppudega koolikohuslast ohustama ei asuks.

Nad ei alistunud siiski kergelt - küll nad noolisid, vehkisid kätega, vandusid midagi, sõimasid võõras keeles ning iga hetk üritas keegi neist oma käe valmiduses haarata tüdruku maise vara poole.

Arbo ei olnud kunagi väga kõva kakleja olnud, kuid ta üritas anda endast parima. Sel hetkel näis, et tema kaotus on vaid aja küsimus.

"Tõmmake udu siit, sitapead!" hüüatas ta ning lajatas esimesele ettesattunud kurjamile vastu vahtimist. Varas lõi taaruma ja taandus, Arbo jäi ootele, sest reaalne peks oli kohe-kohe osaks saamas. Arvuline ja oskuslik ülekaal oli ründajate poolel. Selge oli see, vedamise korral pääseb ta vaid kahe kinnitaotud silmaga.

Äkitselt avas nende kõrvale sõitnud tramm uksed.

"Tule kiirelt," sosistas ta tüdrukule ning tema käest kinni haarates pistis väljapääsu poole punuma. Arbo imestuseks suutis tema kaitsealune täiesti võrdselt sammu pidada ning tüütu tirina saatel sulguvad uksed tähendasid edukat finišisse jõudmist.
"Kus sa elad?" päris Arbo trammi koliseva sõiduviisi saatel kergelt ähkides, aimates, et ta imekombel teab vastust. 

Nad astusid rööbasbussilt maha, tuul oli vaibunud ning võis nuusata suvelehka. Lehes Kopli on ikka lehes Kopli, tunnistas Arbo, kes polnud siinkandis ammu oma jalga sirgeks jalutanud. Kunagi siis, kui veel Anneli tajutavate nimede seas ringles. Vale oleks väita, et tajutavate, Anneli oli see keskne, tsenter, tähelepanu keskpunkt. Kuid Annelil olid muud plaanid, mis Arbo-nimelist isikut ei sisaldanud ning mehel polnud muud, kui sellega leppida.

"Sa oled ikka jube kärme," kostis ta kiirustavale tüdrukule. Arusaadav, et mõni hetk tagasi aset leidnud sündmused olid häirivad väikese kodaniku jaoks, kuid see kiirus, millega too plika liikus, oli muljetavaldav. Arbo nägi vaeva, et temaga võrdselt sammu pidada.

Korraks seisatasid nad maja number 26 ees. Täiesti tavaline kahekordne puumaja. Paljudest teiste seas. Uks oli paokil. Mõned aknad kahele poole avatud.

"Siin sa siis eladki?" päris Arbo. Tüdruk ei vastanud ja Arbole tundus, et selles majas too plikake siiski paikselt ei asu.

Moodustunud paar kahest inimhingest astus mõnikümmend meetrit edasi, kus lehtpuude varjus asus madal maja - suvilatüüpi, suurte akendega. Pisut kõpitsemist vajav, kuid elatav. Aed oli korralik ning muru pügatud, kuid viletsust ei suutnud see korrektsus siiski peita.

Ukse peal seisis vanem naine, nii mõni hea aasta juba pensionil olnud.

"Tere!" kostis Arbo ja oli kohe valmis selgituseks, mis tema tütretütar teeb ühe peaaegu neljakümnese mehe seltskonnas, kuid näis, et pika jutu ajamiseks ja vabanduste leidmiseks ei ole õige koht. Vana naine viipas Arbole, et ta sisse astuks.

"Ah, ei," ütles Arbo, "pole vaja. Ma nüüd lähen."

Vanaema peatas ta sõnatult ja ulatas Arbole tüki rukkileiba.

"Aitäh," kostis mees ning pööras minekuks selja. Ei kübekti kangelastunnet ei punnitanud tema ego.
Kui ta oli õuest kõnniteele jõudnud, kuulis ta avatud aknast, kuidas vana naine tüdrukule selgel kõlaval häälel lausus:

"Heateo eest tuleb tasuda vastavalt oma võimalustele."