esmaspäev, 14. märts 2016

Tallinn-Tapa

"Persse Tallinn! Persse Tapa! Perse Tabasalu! Perse kogu see Harju rajoon!"

Kortsus turbakarva pooleteistliitrist märjukesepudelit pea kohale tõstev eluheidik oli laulu lahti lasknud ning märg lehkav põieplekk jäi bussipeatuse ootepingile nagu pitsat, kui ta sellelt püsti hüppas. Ivar vaatas parmu põlguspilgul ning hea meelega oleks vanale üle kaela andnud, kuid too keeldus põhjust andmast ning jäi oma räuskamisega täpselt sellele piirile ning otsekui mõnitas Ivarit.
Ivar elas hästi, täiesti normaalselt, kuid nii nagu nii mõnigi jututegelane, armastas sõita töölt koju ja tööle bussiga. Viis peatust, mis see siis ikka ära ei ole. Kehva ilmaga jala ei viitsi samuti vihtuda.
Linnas sõitmine ajab nii sita keema vahel, kurtis ta kord sõbrale, kes küsis, et miks temasugune mees vaevab ennast haisvate prolede ja muidu jobude keskel viibimisega.
Tra, sul on ju normaalne auto ja asjad, imestas sõber, kes ise liisis punast Renault Kadjari ning kolmetoalist elupaika Mustamäel. Naisega oldi registreeritud kooselus, sest abielu oli lihtsalt miskisugune peerude teema, nagu naispool väitis, ja nõukogude taak, mida pidi iga hinna eest vältima, et õiges seltskonnas oleks õigus viibida.
Ma peaksin vist alumiiniumkurika standardvarustusesse hankima sel juhul, selgitas Ivar tüdinenult. Igale teisele paneksin litaka esiklaasi, raisk!
Sa viharavile ei ole mõelnud? päris kamraad ettevaatlikult, sest Ivarit päris sajaprotsendiliselt usaldada ei saanud.
Kord ühes lõbustusasutuses oli Ivar lihtsalt sellepeale närvi läinud, et higiste kehade keskel rapsides enam õhku ei jätkunud ning esimene valesti vaatav klubimimm sai kohe lahtise käega laksu põse pihta. Sekkusid ohvri sõbrannad ja paar sõpra ning õhtu päädis ninaveristamise ning plate peal kaineks magamisega.
Kutid, kuulge, kostis Ivar politseiametnikele, ma olen täiesti kaine. Ta ei valetanud.
Ja see ei olnud ainukene juhtum, vaid värskeim sõbra mälusopis.

"Persse Tallinn! Persse Tartu! Perse Tapa! Perse Tabasalu! Perse kogu see Harju rajoon!"

Ivari rusikas keerdus üha enam ja enam rulli. Tema mõte eksis vigadest kubisevale auditile ja ülemuse peapesule, millest kujunes Ivari monoloog oma alluvatele, seega ühest pealtnäha tähtsusetust paberist sai tüli ja rokast meelt kogu päevaks tervele majale. Isegi koristaja, keda keegi tavaliselt ei märganud, sai mühatuse osaliseks, et miks seal seina peal see kole plekk on, kuigi tegu oli ülevärvitud ja kinnimätsitud auguga, mille Ivar pärast juhatuse koosolekul käimist seina sisse pressis.
Nüüd see rõve parmott pahnotiga siin õhtut ära rikkumas. Hea meelega annaks paar toud jalaga ribidesse, päris käega ju joodikut ei näpi - kes teab, mis haigused tollel küljes on.
Ivar kujutas endale ette, kuidas ta too haisva mehelaadse toote esimese jalalöögiga pikali paiskab. Juba esimene tagasihoidlik verenire hakkab oma teed maapinda otsima, kuid üks hea võmm ribikaarde toob esile parima lõhutud kehast. Kindlasti sisistab Ivar midagi pekstavale, midagi klassikalist ja kulunut nagu "värdjas", "mölise veel, raisk", "tra, ma tapan su siinsamas ära, pask" ja nii edasi ja edasi.
Sealsamas kannustus riiukukele tema saamatus isiklikus plaanis ja pettunud naisenägu pärast veedetud ööd. Telefonikõned, lühisõnumid ja sotsiaalmeediasse postitatud roppused nii tema, kui ka õrnema soo esindaja poolt. Peamiselt siiski Ivarilt, kes lausa nautis seda, et sai keha, keda ta ei osanud taltsaks teha, avalikult mõnitada. Pealegi ei olnud too kaaslanna tuntud heade kommete ja siivsuse poolest, mis tegi temast ideaalse sihtmärgi.
"Kõik on sind pannud, närakas!" kirjutas Ivar naise Lõustaraamatu seinale ja lisas manusena kaasa pildi, mis ta oli teinud naisest nende akti ajal. Jäädvustamise hetkel muidugi mõlemapoolsel nõusolekul. Mehele meenus, millise sadistliku heaolutundega ta varbast juukseotsani täitus.
Klaarika on ikka paras lits, pressis ta tasa läbi hammaste ning oli valmis otsekui tiiger oma saagi kallale hüppama.

"Perse Tallinn! Perse Tabivere...!"

Saabus vaikus. Ivari arenaliin langes mühinal ja pettumus kergitas end küpsetisena tundeahjus. Ta pööras pilgu just äsja möllanud parmu poole ja see oli end bussipeatuse pingi kõrvale istutanud ning magas justkui. Vaikus. Mõned ootajad sosistasid omavahel. Kõik on läbi.
Plaan enda küündimatust kellegi peal välja elada luhtus nagu lumevaip kevadel. Magavat meest, olgu ta siis nii häiriv element, kui tahes, ei hakka ju peksma. Vähemalt täna, vähemalt siin rahvahulgas, siin Estonia teatri juures asuvas peatuses.

"Perse Tallinn! Perse Tapa!" röögatas Ivar täiest kõrist.

Kommentaare ei ole: