"Persse Tallinn! Persse Tapa! Perse Tabasalu! Perse kogu see Harju rajoon!"
Kortsus
turbakarva pooleteistliitrist märjukesepudelit pea kohale tõstev
eluheidik oli laulu lahti lasknud ning märg lehkav põieplekk jäi
bussipeatuse ootepingile nagu pitsat, kui ta sellelt püsti hüppas. Ivar
vaatas parmu põlguspilgul ning hea meelega oleks vanale üle kaela
andnud, kuid too keeldus põhjust andmast ning jäi oma räuskamisega
täpselt sellele piirile ning otsekui mõnitas Ivarit.
Ivar
elas hästi, täiesti normaalselt, kuid nii nagu nii mõnigi jututegelane,
armastas sõita töölt koju ja tööle bussiga. Viis peatust, mis see siis
ikka ära ei ole. Kehva ilmaga jala ei viitsi samuti vihtuda.
Linnas
sõitmine ajab nii sita keema vahel, kurtis ta kord sõbrale, kes küsis,
et miks temasugune mees vaevab ennast haisvate prolede ja muidu jobude
keskel viibimisega.
Tra, sul on ju normaalne auto ja
asjad, imestas sõber, kes ise liisis punast Renault Kadjari ning
kolmetoalist elupaika Mustamäel. Naisega oldi registreeritud kooselus,
sest abielu oli lihtsalt miskisugune peerude teema, nagu naispool
väitis, ja nõukogude taak, mida pidi iga hinna eest vältima, et õiges
seltskonnas oleks õigus viibida.
Ma peaksin vist
alumiiniumkurika standardvarustusesse hankima sel juhul, selgitas Ivar
tüdinenult. Igale teisele paneksin litaka esiklaasi, raisk!
Sa viharavile ei ole mõelnud? päris kamraad ettevaatlikult, sest Ivarit päris sajaprotsendiliselt usaldada ei saanud.
Kord ühes lõbustusasutuses oli Ivar lihtsalt sellepeale närvi läinud, et higiste kehade keskel rapsides enam õhku ei jätkunud ning esimene valesti vaatav klubimimm sai kohe lahtise käega laksu põse pihta. Sekkusid ohvri sõbrannad ja paar sõpra ning õhtu päädis ninaveristamise ning plate peal kaineks magamisega.
Kord ühes lõbustusasutuses oli Ivar lihtsalt sellepeale närvi läinud, et higiste kehade keskel rapsides enam õhku ei jätkunud ning esimene valesti vaatav klubimimm sai kohe lahtise käega laksu põse pihta. Sekkusid ohvri sõbrannad ja paar sõpra ning õhtu päädis ninaveristamise ning plate peal kaineks magamisega.
Kutid, kuulge, kostis Ivar politseiametnikele, ma olen täiesti kaine. Ta ei valetanud.
Ja see ei olnud ainukene juhtum, vaid värskeim sõbra mälusopis.
"Persse Tallinn! Persse Tartu! Perse Tapa! Perse Tabasalu! Perse kogu see Harju rajoon!"
Ivari
rusikas keerdus üha enam ja enam rulli. Tema mõte eksis vigadest
kubisevale auditile ja ülemuse peapesule, millest kujunes Ivari monoloog
oma alluvatele, seega ühest pealtnäha tähtsusetust paberist sai tüli ja
rokast meelt kogu päevaks tervele majale. Isegi koristaja, keda keegi
tavaliselt ei märganud, sai mühatuse osaliseks, et miks seal seina peal
see kole plekk on, kuigi tegu oli ülevärvitud ja kinnimätsitud auguga,
mille Ivar pärast juhatuse koosolekul käimist seina sisse pressis.
Nüüd
see rõve parmott pahnotiga siin õhtut ära rikkumas. Hea meelega annaks
paar toud jalaga ribidesse, päris käega ju joodikut ei näpi - kes teab,
mis haigused tollel küljes on.
Ivar kujutas endale ette,
kuidas ta too haisva mehelaadse toote esimese jalalöögiga pikali
paiskab. Juba esimene tagasihoidlik verenire hakkab oma teed maapinda
otsima, kuid üks hea võmm ribikaarde toob esile parima lõhutud kehast.
Kindlasti sisistab Ivar midagi pekstavale, midagi klassikalist ja
kulunut nagu "värdjas", "mölise veel, raisk", "tra, ma tapan su
siinsamas ära, pask" ja nii edasi ja edasi.
Sealsamas
kannustus riiukukele tema saamatus isiklikus plaanis ja pettunud
naisenägu pärast veedetud ööd. Telefonikõned, lühisõnumid ja
sotsiaalmeediasse postitatud roppused nii tema, kui ka õrnema soo
esindaja poolt. Peamiselt siiski Ivarilt, kes lausa nautis seda, et sai
keha, keda ta ei osanud taltsaks teha, avalikult mõnitada. Pealegi ei
olnud too kaaslanna tuntud heade kommete ja siivsuse poolest, mis tegi
temast ideaalse sihtmärgi.
"Kõik on sind pannud, närakas!"
kirjutas Ivar naise Lõustaraamatu seinale ja lisas manusena kaasa
pildi, mis ta oli teinud naisest nende akti ajal. Jäädvustamise hetkel
muidugi mõlemapoolsel nõusolekul. Mehele meenus, millise sadistliku
heaolutundega ta varbast juukseotsani täitus.
Klaarika on ikka paras lits, pressis ta tasa läbi hammaste ning oli valmis otsekui tiiger oma saagi kallale hüppama.
"Perse Tallinn! Perse Tabivere...!"
Saabus
vaikus. Ivari arenaliin langes mühinal ja pettumus kergitas end
küpsetisena tundeahjus. Ta pööras pilgu just äsja möllanud parmu poole
ja see oli end bussipeatuse pingi kõrvale istutanud ning magas justkui.
Vaikus. Mõned ootajad sosistasid omavahel. Kõik on läbi.
Plaan enda küündimatust kellegi peal välja elada luhtus nagu lumevaip kevadel. Magavat meest, olgu ta siis nii häiriv element, kui tahes, ei hakka ju peksma. Vähemalt täna, vähemalt siin rahvahulgas, siin Estonia teatri juures asuvas peatuses.
Plaan enda küündimatust kellegi peal välja elada luhtus nagu lumevaip kevadel. Magavat meest, olgu ta siis nii häiriv element, kui tahes, ei hakka ju peksma. Vähemalt täna, vähemalt siin rahvahulgas, siin Estonia teatri juures asuvas peatuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar