Viimane praam

Viimane praam väljus kell 24:00, täpselt südaöösel. Foorituled punastasid ja kõik seitse rida olid kaetud eritüüpi ja -marki raudruunadega. Valgete sirgete triipudega eraldatud liinid oli täistuubitud, vähestes leidus vaba ruumi. Reede õhtu, seega mõistetav.

Liivat nokkis, pea akna poole keeratud, vasakut ninasõõrmet ja üritas jalad sirgeks lükata - pikk sõit väikebussis oli liikmeidsuretavalt mõjunud. Oma ligi kahemeetrise pikkuse juures tuli tahes-tahtmata ette kitsaid olusid ja õnneks pikemas perspektiivis ületatavaid reisiebamugavusi.
Sadamas valitses peaaegu täielik tuuletummus, kail jalutas üksik parv noorsportlaseid, kes mobiiltelefonist läbi väikeste kõlarite valjult ebamäärast muusikat kuulasid. Üks pikem tütarlaps küsis teiselt: kas on liiga valjusti või? Ei ole, vastas teine.
Liivatile puges mõtete rägastikku mure, mille nimeks oli Leelo, see viieteistkümnene mässumeelne tüdruk, kellele Liivat oma perenime oli andnud. Need kaks ühel kolmekümne kaheksal ruutmeetrisel pealinnas asuval elupinnal tähendas üldreeglina rutiinset sõnasõda, mille pikkuseks võis olla varieeruvalt viisteist minutit kuni poolteist tundi. Viimane tähendas isa allaandmist ja tütre triumfi.

"Sa oled alaealine ja teed täpselt nii nagu mina ütlen!"
"Sina, vanamees, ei ole keegi ütleja!"
"Sinu jaoks olen, Leelo, saa sellest üks kord aru."
"Mõttetu mees oled!"
"Mine siis ema juurde, kui sulle siin nii vastumeelne on!"
"Ma üldse ei imesta, et ema ära läks, sa oled nii värdjas lihtsalt!"
"Olgu, ise tahad nii... Sel kuul arvesta vaid söögirahaga!"
"Haahaa! Lõid trumbi lauale, jah!? Päris sõge vana oled ikka! Maarika laenab mulle joogiks lõdvalt!"
"Sa ei lähe täna kusagile!"
"Lähen küll ja kuidas veel!"
"Kusagile sa ei lähe!"
"Ma helistan menti ja kaeban, et isa kasutab mind seksuaalselt ära!"
"Sa ei teeks seda."
"Sa arvasid ju ka, et ma su autol kumme tühjaks ei lase!"
"Ah et siis sina olid see..."
"No vot olin jah mina!"

Sõnadelahingu lõppedes keeras Liivat välisukse lukku ja suundus võidukalt Kuldvillakut vaatama, unustades, et nad elavad vaid teisel korrusel ning kui pikk vaikus hakkas isale kahtlane tunduma ja ta uurima läks, mis tüdruk seal nii tasa toimetab, leidis ta eest avatud akna ja tuules tantsiva kardinanurga. Millal Leelo, kes lapsena oli nii armas ja üllatavalt tähelepanelik ümbritseva suhtes, selliseks hullumeelseks muutus, jäi Liivatile tabamatuks. Ehk pärast lahutust, võib-olla. Või on ta emasse.
Orissaares ei asunud enam erikooli poisslastele, nii et Liivat oleks pidanud mõne sõbra juurde juttu ajama tulnud Leelot tagasi koju viima, seega hetkeks oli mehe peast justkui kustukummiga kustutatud, miks küll ta üle Suure väina sõidab.

Ahjaa! meenus talle oma jalgade vahel põrandal lebavat Prisma kilekotti märganuna. Viimane aksepteeritav sugulane elusolevatest pidas oma viiekümnendat juubelit - vanem vend Liivo, kes oli Saarde naist võtma läinud. Naisest kärmelt ilma jäänud (kooselu kestis ehk heal juhul paar aastat), leidnud piisava koguse alkoholi ning heitnud ankru põhja pidamajäämiseks. Vaatamata laastavale hobile, mida võis Liivo puhul pidada ka elutööks, oskas ta vestelda täpselt nii ja täpselt sellistel teemadel, mis Liivatile huvi ja indu pakkusid. Lõbu jätkus senikauaks, kui Liivo end unele degusteeris, kuid need lühikesed hetked olid kõik seda väärt. 

Kilekotis oli peale vajaliku alkoholisisaldusega jookide veekeedukann, violetset karva, vilet andev justkui lähenev vedur. Liivo oli viimasel korral - vist kaks-kolm aastat tagasi - rääkinud, et tal pole sellist õiget asja, millega pliidi peal vett kuumaks ajada, et üks pätistiilis kohv valmis keeta. Ideaalne kink vennale oli olemas ja see heidutas eemale ebameeldiva fakti, et Leelo tuli viia ema juurde, kes oli endale jalad alla saanud paremini kui Liivat, uue pere ja uued lapsedki ilmale toonud.
Pärast pooletunnist sõda Leeloga läks tüdruk siiski avatud uksest sisse, mille lävel kõrgus naine, see, kes oli Liivatisse süstinud seda ergutit, mis kogu maailma üheks suureks energiapommiks ühendab ja süütab sütiku selle lõhkemiseks, kelle jalgade ümber oli end kinnitanud justkui takjas heleda peaga poiss ning taamal piilus uudishimulikult kollane kassivolask.
Hea, et seda jobu nägema ei pea, mõtles mees. 

Liivat pööras pilgu oma istmepartnerile: too vanem naine, nii umbes natukene üle kuuekümne, võis nooremana täiesti arvestatav näkk olla.
Mees kartis vananemist, seega ta kreemitas end kõikide vastavate kreemidega, et näonaha jumet ja tervist hoida. Kõik need silmaluse kreemid ja noorendavad Q 10, Õ 22. Erinevates hinnaklassides, nii et Liivat selle pealt senti kokku ei hoidnud. Kontrastina oli tema ülejäänud keha sellest spetsiaalsest, keskendunud kanaemalikust hoolitsusest ilma jäänud, seega kõhurasv ning üldine lodev olek ei lisanud üldbuketile seda täielikku vaatamisväärsust.  Leelogi viskas tema totruse üle julma nalja, aga ainult siis, kui tõesti kõik teised verbaalsed terariistad olid isa poole heidetud ja ainult see viimane, üks neist raskemaid haavu tekitavamatest, oli alles jäänud.
Ma olen juba viiskümmend neli, ohkas Liivat omakeskis. Parim enne on juba letaalselt ületatud.
Võõrapärase nimega metallalus ilmus pimedusest kai tulede ette ja avas oma päratud lõuad, kus sõitsid maha kergendusohkeid lendu laskvad väikesed masinad, kaks suurt liinibussi ja üks veoauto. 

Joonitud rivide otsa ilmusid neoonkollastes vestides noored mehehakatised, kes vahepeal midagi tähtsat raadiosaatjatesse karjusid, ning asusid kätega elavalt žestikuleerides suunda ja luba andes sildunud parvlaeva söötma. Järjest süttisid foorides murukarva tuled. Peaaegu poole tunni pärast sai Virtsust Kuivastu.


Mustand sai kirja pandud @ Sandla